USA merevägi lootis XFY-1 kasutada laevakonvoisid kaitsva püüdurhävitajana. Töntsaks lennuki peamiseks vooruseks võis pidada võimet tõusta õhku sadade meetrite pikkuse hoovõturajata. Selle asemel tõusis XFY-1 võimsa vastupäeva keerleva propelleri abil vertikaalselt õhku, misjärel suunas piloot nina lihtsalt horisondi suunas ja hävitaja jätkas lendu tavalise turbopropellerlennukina. Maandumiseks pöörati jalgadega täiendatud lennukisaba taas maa suunas ja vähendati propelleri pöörete arvu

Ulatuslikule meedia tähelepanule vaatamata jäi projekti eluiga lühikeseks. Kuna lennukil puudus spoiler ja teised kiirust tõhusalt vähendada võimaldavad pidurdussüsteemid, osutus selle maandamine loodetust oluliselt raskemaks. Lisaks pidi piloot sarnaselt parkivale autojuhile lähtuma lennuki langetamisel oma sisetundest ja iga natukese aja tagant selja taha vaatama. USA mere- ja õhuvägi nentis, et isegi kui need puudused kõrvaldataks, suudaks XFY-1-tüüpi lennukitega lennata vaid kõige kogenenumad piloodid.

XFY-1 nišši hakkasid täitma helikopterid ja maal baseeruvad reaktiivlennukid.