Inglane William D'Arcy sai loa Pärsiast nafta otsimiseks juba 1901. aastal. Mehe volitusel piirkonnas uuringuid teostava George Reynoldsi otsingud jäid aga viljatuks. Seitse aastat hiljem oli D'Arcy pantinud juba oma kaks maamaja ja Londoni mõisa. Pärsias hakkas kompanii palgatud töötajaid vallandama. Rahahädas D'Arcy teatas Reynoldsile 1908. aastal, et tal on võimalik rajada vaid üks kuni 500 meetri sügavune puurkaev.

26. mail hakkas Reynolds Masjid-i-Suleimanina tuntud linna lähistel viimast uuringut läbi viies tundma toornaftale iseloomulikku väävlilõhna. Kell 4 hommikul, kui puur oli jõudnud 360 meetri sügavusele, paiskuski maast välja 20 meetri kõrgune naftageiser.

Masjid-i-Suleiman asus suurematest linnadest sedavõrd kaugel, et D'Arcyle läkitatud „mure murdmisest“ teataval telegrammil kulus Inglismaale jõudmiseks viis päeva. Peagi leiti naftat ka Pärsia teistes osades. Elektrijaamade, tehaste ja laevade käigus hoidmiseks kasutatavat vedelikku otsivate uurimisekspeditsiooni arv kasvas Lähis-Idas hüppeliselt.

Naftast ei jäänud mõjutamata ka geopoliitilised jõujooned. Läänemaailma huvi regiooni kontrollida on viinud mitmete riigipöörete, valitsuste vahetuste ja revolutsioonideni.