Clarke'i visioon oli sarnaselt tema hilisematele ulmekirjandusse kuuluvatele töödele kaugele tulevikku vaatav. Maailm taastus alles kümneid miljoneid elusid nõudnud teisest maailmasõjast. Televisiooni ennast nägid kasumliku tuluallikana vaid loetud ettevõtted.

Sellele vaatamata märkis Clarke artiklis „Kosmosejaam: selle raadiorakendused“, et kosmosejaamad võiksid lisaks kaugemale kosmosse suunduvate rakettide kütusevarude täiendamisele täita veel vähemalt ühte olulist rolli, millel pole hetkel praktilist alternatiivi. Neid saaks kasutada raadio- ja televisioonisignaalide maailma ühest otsast teise saatmiseks.

Sama aasta oktoobris avaldas mees juba laiemale avalikkusele kättesaadava töö, milles arutles, kuidas sakslaste sõja ajal kasutatud V-2 rakettidel põhinevat tehnoloogiat saaks kasutada rahumeelsel otstarbel – täpsemalt tehiskaaslaste orbiidile läkitamiseks. Piisaks vaid sellest, kui rakettide kiirus ületaks 8 km/s ehk Maa esimest kosmilist kiirust.

Clarke tunnistas, et madalamatel orbiitidel tiirlevad satelliidid oleks raadiosignaalide edastamiseks ebapraktilised, kuna need tõuseks ja loojuksid horisondil lühikeste ajavahemike tagant. Ent orbitaalmehaanika seaduspärade kohaselt väheneb tehiskaaslaste kiirus süsteemi kesksest kehast kaugenedes. Maa keskpunktist umbes 42 000 kilomeetri kaugusel oleks Maa pöörlemisperiood ja satelliitide tiirlemisperiood võrdsed ning satelliit püsiks püsivalt planeedi sama piirkonna kohal.

Kuigi füüsik polnud sugugi esimene inimene, kes geostatsionaarse orbiidi võlusid tutvustas, aitas ta ideed laiemalt populariseerida. Esimene raadiosignaale Maale kiirgav tehiskaaslane Sputnik jõudis orbiidile 1959. aastal. Esimene televisioonisignaale edastav satelliit Telstar aga pelgalt viis aastat hiljem.