Kahe deuteeriumi ehk ühest prootonist ja neutronist koosneva vesiniku aatomi liitmisel tekib lisaks heeliumi aatomile ka veidi lisaenergiat. Kahe aatomituuma liitumiseks piisavalt lähedale viimine nõuab aga juba iseeneses äärmiselt palju energiat – äärmuslikku rõhku ning miljonite ja miljonite kelviniteni ulatuvat temperatuuri, mis oleks võrreldav tähtede nagu Päikese sisemuses valitsevate tingimustega. Nii olid insenerid ja füüsikud suutnud selleks ajaks suurtes katsereaktorites toota protsessist rohkem energiat, kui sinna samal ajal panustati, vaid loetud sekundite vältel.

Seetõttu kuulutas Utahi ülikoolis töötava Stanley Ponsi ja tema Southhamptoni ülikooli mentori Martin Fleischmanni teade toatemperatuuril toimuvast tuumasünteesist energeetikas suurimat revolutsiooni alates nafta kasutuselevõtust. Paari väidete kohaselt võimaldas lihtne katseseade ammutada panustatust kuni kaks korda rohkem energiat. Erakordsed väited nõuavad aga erakordseid tõendeid.

Katset korrata üritanud laborites nenditi, et tõenäoliselt oli tulemuste taga inimlik eksimus. Pons ja Fleischmann polnud kvantitatiivses isotoopide analüüsis just kõige suuremad eksperdid. Täiendavate kontrollmeetmete rakendamisel ei suutnud nad isegi tulemusi korrata. Massachussetsi tehnoloogiainstituudi tehtud mõõtmised kinnitasid, et katsete käigus polnud loodetud tuumaprotsessidest jälgegi. Utahi ülikool otsustas teha tuumasünteesiga lõpparve.

Paljude vandenõuteooriate lembeste inimeste jaoks sai aga külmast tuumasünteesist ja tulemustest teatanud teadlastest nii naftatööstuse kui valitseva eliidi ohvrid. Kuigi valdkonnast sai Ponsi ja Fleischmanni tõttu tõepoolest teaduses paaria, tegeleb selle uurimisega maailmas praegu paarsada töörühma.