Umbes kolme meetri kõrgune rakett töötas bensiinil ja veeldatud hapnikul. Erinevalt tänapäevastest rakettidest otsustas Goddard aparaadi stabiilsuse kasvatamiseks paigutada rakettmootori mitte kütusepaagi taha, vaid ette. Kuumade heitgaaside eest kaitses kütust paks metallkoonus. Rakett tõusis õhku umbes 20 sekundit pärast süüdet, kui kütusepaak selleks viimaks piisavalt kergeks muutus.

Tahkekütusrakette kasutati Hiinas sõjalistel eesmärkidel juba 13. sajandi alguses, Euroopasse jõudis innovatsiooni sama aastasaja lõpuks. Vedelat kütust põletavate mootorite laboris katsetamiseni jõuti aga alles 19. sajandil. Isegi toona tegeles sellega teadaolevalt vaid peruu teadlane Pedro Paulet. Tänapäevas kontekstis lahkas vedelkütusrakette alles vene kooliõpetaja Konstantin Tsiolkovski, kes põhjendas 1903. aastal teaduslikult rakettide kasutamise võimalust lennuks väljaspoole Maa atmosfääri. Väljaspool Venemaad jäi aga töö vähetuntuks.

Läänes peeti naeruväärseks ka Goddardi 1919. aastal ilmunud ja tänaseks klassikaks saanud tööd „Meetod ekstreemsete kõrgusteni jõudmiseks“. New York Timesi juhtkiri märkis näiteks, et doktoril näivad puuduvat keskkooliteadmised, kuna arvas, et rakett saab millegi vastu tõugata ka väljaspool Maa atmosfääri. Parandus ja vabandus avaldati alles 1969. aasta juulis, kolm päeva enne Apollo kuumaandumist.