Eelnevates katsetes on osakeste liigutamiseks kasutatud valdavalt valgusosakeste enda impulsimomenti. Selle enda kasuks tööle panemine muutub õhumolekule sisaldavas keskkonnas aga fotoforeerilise jõu tõttu järjest raskemaks. Nõnda otsustas Wieslaw Krolikowski töörühm ilmingut kasutada hoopis enda huvides.

Viimase tarbeks võttis Krolikowski kolleegidega appi laserkiire, mille intensiivsus selle äärtele lähenedes järjest kasvas. Taolise kiire puhul nihkuvad ainetükikesed selle keskmesse. Klaaspärlites neelduv laserienergia tekitas neis ümbrusest kuumemaid tulipunkte, millega kasvas ka nendega põrkuvate gaasimolekulide temperatuur. Suurema liikumisenergia omandanud molekulid paiskusid seepeale klaasitükist eemale. Viimane tekitas tagasilöögi, mis pärli enda vastassuunas liikvele lükkas.

Kuna laseri poolt kiiratavate valguslainete võnkesuunda oli võimalik muuta käigu pealt, sai sellega sundida ka helmest oma liikumissuunda muuta, rääkimata selle liikumise täielikust peatamist. Töörühm kasutas seda kuni 20 sentimeetri kaugusel asuvate nanoosakeste liigutamiseks, millega lõid nad senist rekordit sajakordselt. Samas oletab Krolikowski kolleegidega, et seda saab kasutada ka paari meetri kaugusel asuvate nanoosakeste haardeulatusse tõmbamiseks.

Kuigi lähenemisviis ei võimalda hetkel teha sama makroskoopiliste objektidega, märgib töörühm, et loodud haardekiirt saaks kasutada ehk juba praegu atmosfäärireostuse kontrollimiseks või proovide võtmiseks.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Photonics.