Yang Wang ja Manoj Srinivasan kasutasid katse tarbeks tihti kaasaegsetes filmides rakendust leidvat motion capture tehnoloogiat, mis võimaldas jalgade liikumist millimeetrise täpsusega jälgida. Paar leidis kümmet katsealust uurides, et jalad ei langenud isegi tasasel pinnal püsiva kiirusega liikudes kunagi täpselt samasse kohta. Esmapilgul näis selle lõplik asukoht olevat täiesti juhuslik.

Liikumise põhjal koostatud mudel näitas aga, et jalalaba tulevast asukohta sai küllaltki täpselt ennustada sellele eelnenud vaagnaluu liikumise põhjal. Isegi täpsemini, kui jala teiste osade liikumise alusel. Wang ja Srinivasan kirjutavad ajakirjas Biology Letters, et „vaagnaluu näib jala tulevase asukoha kohta teadvat palju rohkem kui jalg ise“. Keha hakkab piltlikult ettepoole külili kukkuma, kuid jalgade sobivasse kohta liigutamisega suudetakse seda tavaliselt vältida.

Paar märgib, et inimeste käimise paremini mõistmine võiks anda inseneridele vihjeid, kuidas paremini liikuda suutvaid roboteid ja eksoskelette luua.