Iseloomude erisus on loomariigis laialt levinud. Teaduslikult on kirjeldatud vähemalt 60 liiki, kelle puhul on täheldatud, et nende julgus, agressiivsus või uudishimulikkus on samases olukorras isenditi kergelt erinev. Sarnaselt on erinevusi täheldatud sotsiaalses käitumises. Haide olemuse vastavat tahku polnud aga seni luubi alla võetud.

Lünga täitmiseks keskendusid Exeteri ülikooli töörühm noorte väikese-täpiliste koerhaidele (Scyliorhinus canicula), keda võib kohata Atlandi ookeani kirdeosas ja Vahemeres. Kuna noorena kujutavad need sarnaselt teistele kaladele kiskjatele suhteliselt kerget saaki, kasutavad nad enda elus hoidmiseks kahte erinevat strateegiat. Neis esimene hõlmab parves ujumist, mil teine rajaneb keskkonda sulandumisel, mida on üksikuna parem teha.

Katse tarbeks jagas töörühm sada noort haid kümnesse rühma ja uuris nende käitumist kolmes kergelt erinevas akvaariumis, Kui üks oli suhteliselt paljas ja sisaldas peamiselt killustikku, siis teised pakkusid varjumiseks rohkem võimalusi.

Teadlased täheldasid, et moodustuvate alarühmade keskmine suurus oli erinevates keskkondades küll erinev, kuid märkasid samas, et osa haidest eelistasid sellest sõltumata mõnda rühma kuuluda, mil vähem sotsiaalsed kalad eelistasid sarnaselt üritada omapäi keskkonda sulanduda. Kuigi autorid märgivad, et erinevate strateegiate eelistamine oli ennustatav, tuleks haide käitumist uurida ka ähvardava ohu olemasolul.

Samuti pole tõenäoliselt tegu ainsa hailiigiga, kelle on iseloom. Sellele on viidanud näiteks sidrunhai ehk liigiga Negaprion brevirostris tehtud katsete esialgne analüüs.

Uurimus ilmus ajakirjas Behavioural Ecology and Sociobiology.