Nõrk gravitatsiooniväli ajab segadusse

Yorki ülikooli teadlased leiavad, et inimkeha vajab vaistlikult maa taevast eristamiseks gravitatsioonivälja, mille tugevus moodustab Maa omast vähemalt 15 protsenti.
Kuul filmitud videolõikudest on vaieldamatult kõige ikoonilisema tähendusega kaadrid, mis kujutavad esimest kaaslasel tehtud sammu, võrdväärse kiirusega kukkuvat haamrit ja sulge ning Kuul golfi mängimist. Ent videolõikudel võib näha pinnaseproovide kogumist, muud teadustööd ja seda, kuidas Kuud külastavad astronaudid varem või hiljem ilma hea põhjuseta pikali kukuvad.
Laurience Harrise ja tema kolleegide uurimuse kohaselt ei pruukinud see olla mitte astronautide kohmakuse, vaid nõrga gravitatsioonivälja süü. Töörühm matkis pöördseadmega mitmeid erinevaid gravitatsioonivälja tugevusi ja näitasid eksperimendis osalevatele katsealustele samal ajal maastikupilte ja tähte „p“, mida võib tagurpidi lugedes pidada ka täheks „d“
Katsed näitasid, et katsealused suutsid usaldusväärselt „üles“ suunda „alla“ suunast eristada hetkeni, mil simuleeritava gravitatsioonivälja tugevus Maa gravitatsiooniväljast veel 15 protsenti moodustas. Välja nõrgenedes muutusid nad järsult ebatäpsemaks. Kuigi Kuu gravitatsiooniväli moodustab Maa omast 17 protsenti, leiab töörühm, et harjumatu keskkond võis probleemi süvendada.
Tulemused annavad mõista, et probleemiga ei pea rinda pistma Marssi külastavad kosmoseuurijad. Küll võib see aga kimbutada väiksematel kehadel maanduvaid astro- või kosmonaute.
Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PLOS ONE