Carrington kirjeldas järgmisel aastal Briti Kuningliku Astronoomia Seltsi toimetistes, kuidas täheldas ta päikeseplekke vaadeldes ootamatult kahe väga eredat ja valget valguslaiku. Nentides, et purse hakkas üha hoogustuma, jooksis ta kiiresti tunnistajaid kutsuma. Minuti pärast uuestiteleskoobi juurde jõudes leidis ta aga, et pilt oli juba muutunud ning laigud tuhmunud. Viie minuti jooksul oli need hinnanguliselt liikunud pea 55 000 kilomeetrit.

Öö saabudes sai purske mõjudest osa pea terve planeet. Riike ja mandreid ühendanud telegraaf lakkas normipäraselt toimimast. Mitmel pool teatati, kuidas telegraafiseadmed hakkasid sädemeid pilduma, andsid operaatoritele elektrilööke ja süütasid kemikaalidega immutatud paberilehti. Sündmuse käigus hävis mitu üle Atlandi ookeani veetud kaablit. Mõningates piirkondades oli atmosfäär laetud osakestest niivõrd küllastanud, et telegraafiseadmetega sai sõnumeid saata ja vastu võtta ilma patareitoiteta.

Isegi Kuubal nähtud virmalised olid kõrgematel laiustel niivõrd eredad, et linnud hakkasid peatset hommiku saabumist oodates laulma. Rääkimata ameerika kullakaevuritest, kes tööpäeva peatset algust hommikusööki valmistama hakkasid. Õues sai ajalehti lugeda.

Kuigi 1859. aastal polnud elektroonikaseadmed veel laialt levinud, andis see aimu, milline oht kaasaegse tsivilisatsiooni mugavustega harjunud inimkonda kosmosest ohustab. Hilisemad uuringud on näidanud, et planeeti polnud Carringtoni sündmusega võrreldav purse tabanud viimased pooltuhat aastat. Tänapäeval kuluks võrdväärse purske kahjude likvideerimiseks hinnanguliselt kaks triljonit dollarit.