Leiutise taga oli dr Joseph-Ignace Guillotin, kes arvas revolutsiooni vaimust mõjutatuna et töölis- ja lihtrahva hulka kuuluvate kurjategijate piinarikaste meetoditega, näiteks poomise ja põletamise teel, hukkamine on ebaõiglane. Eriti arvestades, et näiteks aristrokraadid said oma hukkajale lisatasu makstes kindlustada, et pea kehast eraldamiseks kasutavav tera on eriti vahe ning mõõgalöögid kiired ja jõulised.

Kuna hukkamine oli 'täppisteadus' ja mõõku polnud raisata, nähti lahendust spetsiaalselt selleks loodud masinas. Idee põhjal lõi sobiliku kavandi kuninga ihuarst Antoine Louis, kes lasi prototüübi valmis ehitada Saksa klavessiinimeistril Tobias Schmidtil.

1792. aastaks oli Pariisi timukas Charles-Henri Sanson katsetuste tulemustega piisavalt rahul, et lasta giljotiini proovida reaalse kurjategija peal. Nõnda kukkuski 25. aprillil maanteeröövli pea graatsiliselt saepuruga täidetud korvi. Hukkamist vaatama kogunenud rahvas polnud aga traditsioonilise vaatemängu puudumise tõttu eriti vaimustunud.