Tolleks ajaks oli teada, et tuumale kõige lähemal asuvale elektronkihile mahub kaks elektroni ja järgmisele kaheksa. Samas jäi selgusetuks, miks ei kogune kõik elektronid esimesele elektronkihile. Aatomite spektrijoontega seotud Zeemani efekti olemust mõista üritav Pauli oli veendunud, et kaks nähtust on omavahel seotud.

Viimaks nägi ta lahendusena kolmele teadaolevale elektroni kirjeldavale arvule veel ühe lisamist, mis ei seostunud toona ühegi konkreetse elektroni liikumist kirjeldava suurusega. Hiljem spinni või sisemise pöördemomendi all tuntud suurus sai võtta kaks väärtust. Orbiit loetakse printsiibi alusel täidetuks, kui sellel tiirleb kaks vastupidise spinniga osakest.

Kuigi meest häiris, et ta ei suutnud seda teiste kvantmehaanika aluspõhimõtetest tuletada, tegi ettepanek oma töö ära ja selgitas suurepäraselt perioodilisustabeli struktuuri ja erinevate elementide reageerimisvalmidust. Probleem lahenes füüsiku jaoks kaks aastat hiljem tänu kvanthmehaanika edasisele arengule.