Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

21. märtsil 1925 avaldas Pauli tõrjutusprintsiipi kirjeldava töö

Autor/allikas: Kevin Dooley/Creative Commons

21. märtsil 1925 avaldas Wolfgang Pauli ajakirjas Zeitschrift für Physik tõrjutusprintsiipi kirjeldava töö, milles tutvustas ideed, et kaks teineteise lähedal asuvat elektroni ei saa olla täpselt samases olekus. Hiljem laiendati seda kõigile poolarvulise spinniga osakestele.

Tolleks ajaks oli teada, et tuumale kõige lähemal asuvale elektronkihile mahub kaks elektroni ja järgmisele kaheksa. Samas jäi selgusetuks, miks ei kogune kõik elektronid esimesele elektronkihile. Aatomite spektrijoontega seotud Zeemani efekti olemust mõista üritav Pauli oli veendunud, et kaks nähtust on omavahel seotud.

Viimaks nägi ta lahendusena kolmele teadaolevale elektroni kirjeldavale arvule veel ühe lisamist, mis ei seostunud toona ühegi konkreetse elektroni liikumist kirjeldava suurusega. Hiljem spinni või sisemise pöördemomendi all tuntud suurus sai võtta kaks väärtust. Orbiit loetakse printsiibi alusel täidetuks, kui sellel tiirleb kaks vastupidise spinniga osakest.

Kuigi meest häiris, et ta ei suutnud seda teiste kvantmehaanika aluspõhimõtetest tuletada, tegi ettepanek oma töö ära ja selgitas suurepäraselt perioodilisustabeli struktuuri ja erinevate elementide reageerimisvalmidust. Probleem lahenes füüsiku jaoks kaks aastat hiljem tänu kvanthmehaanika edasisele arengule.

 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: