TeaMe ERR-i osa lõpuseminar
9. detsembril toimus TeaMe ERR-i osa lõpuseminar, kus arutleti Eesti teaduskommunikatsiooni hetkeseisu ja tulevikuperspektiivide üle.
Ettekannete ja pikemate sõnavõttudega esinesid Arko Olesk, Priit Ennet, Krõõt Nõges, Mihkel Kangur, Margit Meiesaar, Terje Tuisk, Elis Vengerfeldt, Piret Suurväli, Andi Hektor, Ülo Vooglaid, Rein Einasto, Annely Allik jt.
Arko Olesk heitis teadusest ja meediast rääkides pilgu minevikule, tõdedes, et teaduskommunikatsiooni ajalugu on tihtilugu kriiside ajalugu. Äratuskellaks on saanud mõni sündmus või äkitselt teravalt teadvustunud suundumus, mis annab märku, et teaduse ja ühiskonna suhetes tuleb midagi ette võtta. See vallandav kriis määrab enamasti ka tegevuste põhisuuna.
Eestis toimus esimene suure mõttevahetus 2008a teadusmeedia konverentsil «Teadus – tumm või tummine?» ehk umbes aasta enne TeaMe programmi käivitumist. Ametlikuks nihutajaks ja põhilise paradigma defineerijaks oli TeaMe programmi põhidokument, mis ütleb: «Senise teadlaste ja inseneride arvu juures pole võimalik teadmistepõhissse majandusse liikuda. Teadmistepõhise majanduse saavutamiseks peab kasvama loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia ja tehnika valdkonnas õppijate ja töötajate osakaal. Seega on jätkuvalt oluline ühiskonnas populariseerida teadust ja tehnoloogiat, mõjutades nii noorte kui ka nende vanemate valikuid ning soodustades noorte teaduse ja tehnoloogiaga tegelemise võimalusi.»
Seega on Eestis teaduse populariseerimise kriis määratletud kui noorte erialavaliku kriis.
Mis on teaduskommunikatsiooni vallas nende viimase viie aasta jooksul toimunud?
Arko Olesk: „Väljaandeid ja saateid on tekkinud ja kadunud, üritusi lisandunud ja hääbunud, aktiviste on juurde tulnud ja mõne hoog on ka raugenud. Sisetunde najal võiks öelda, et olukord on siiski paremaks läinud. Ülikoolid on aktiveerunud ja leidnud eri viise, kuidas avalikkusele teadusinfot vahendada ja teadlasi kommunikatsioonile motiveerida. Meil on esile kerkinud uued teadlased-superstaarid.
Teaduskommunikatsioon on muutunud teadusliku uurimise objektiks. Lisaks TeaMe raames tehtud uurimustele on meie ülikoolidest viimastel aastatel tulnud ridamisi bakalaureuse- ja magistritöid, mis uurivad teadusajakirjanduse ja teaduskommunikatsiooni valdkonda (mh juhendab Arko Olesk teaduskommunikatsiooni kursust Tallinna Ülikoolis).
TeaMe programmil ja ERR-il on olnud oluline roll Eesti teaduse populariseerimise kogukonna kujunemisel, mille katalüsaatoriks on olnud teadusmeedia konverentsid, koolitused ja muud üritused. Selle kogukonna moodustavad teaduse populariseerimisega seotud inimesed, kes lisaks mõtlevad selle peale, mida, kuidas ja milleks nad neid asju teevad. Neil on kogemused ja oskused. TeaMe viljade hulgas on saatesarjad «Rakett 69» ja «Püramiidi tipus», mis on näidanud, et ka Eesti oma teadussaadetel on prime-time’i potentsiaali.”
Elis Vengerfeldt andis kokkuvõtliku ülevaate ERR-i TeaMe tegevustest, mille kohaselt on ERR programmi partnerina ellu viinud kõik seatud eesmärgid: 2010-2013a jooksul on koolitatud enam kui 250 teaduskommunikatsiooni spetsialisti, teadusajakirjanikku ja teadlast. TeaMe korraldatud kahel rahvusvahelisel teadusmeedia konverentsil 2010a ja 2013a osales lisaks kokku 285 inimest. TeaMe on kutsunud Eestisse koolitama 10 välisspetsialisti ning korraldanud 7 taotlusvooru lühiajaliseks enesetäienduseks välisriigis, mille tulemusena on TeaMe toel end Eestist väljaspool koolitanud kokku 35 teadusajakirjanikku ja teaduskommunikatsiooni spetsialisti. Teadusmeedia spetsialistidele suunatud lühiajalised väliskoolitused on hinnatud üheks efektiivsemaks teadusmeedia kvaliteeti tõstvaks tegevuseks.
Krõõt Nõges andis ülevaate TeaMe toel toimunud väliskoolituste kasuteguritest, pidades oluliseks nii kohtumisi väliskolleegidega kui võimalust osa võtta erialastest konverentsidest, kiites TeaMe programmi elluviijaid tegevuste ladusas korraldamises.
Kuidas edasi? Mida võtta arvesse, millele pöörata tähelepanu, kui hakata kavandama järgnevaid tegevusi?
Arko Oleski sõnul ei saa edasisi plaane tehes lähtuda mitte praegusest olukorrast, vaid tuleb püüda mõelda sellele, milline on teaduskommunikatsioon viie või kümne aasta pärast. Võib oletada, et kindlate meediakanalite või väljaannete osatähtsus jätkab kahanemist, auditoorium fragmenteerub aina enam. Suureneb sisu osakaal, mis levib eri sotsiaalmeediaplatvormide kaudu. Kui sisu on põnev, olgu selle autoriks ajakirjanik, teadlane, kommunikatsioonispetsialist või lihtsalt asjahuviline, siis leiab see oma auditooriumi üles. Vaadakem eeskuju pakkuva eduloona näiteks Facebooki lehekülge «I Fucking Love Science».
„Kindlasti püsib ja kasvab vajadus nende inimeste järele, kes suudavad infot sõeluda, kriitiliselt hinnata ja arusaadavalt edasi anda. Selleks, et meil viie või kümne aasta pärast need inimesed olemas oleksid, tuleb nad ette valmistada juba nüüd. Mul oleks hea meel, kui kõikide ülikoolide programmis leiaks teaduskommunikatsiooni kursus oma püsiva koha.”
Priit Ennet andis ülevaate Eesti Teadusajakirjanike Seltsi tegevustest ja TeaMe-ga toimunud koostööst (sh 2010a teadusmeedia konverentsi sisu loomisest), pidades oluliseks jätkata teadusajakirjanikele koolitamisvõimaluste pakkumisega, teadusdebattide korraldamist ja nende meedias kajastamist. Priit andis teada, et algatusrühm koosseisus Andi Hektor, Krõõt Nõges, Priit Ennet ja Ylle Rajasaar on koostanud edasiste arutelude aluseks esialgse visioonidokumendi (http://bit.ly/1dSDgM0) ning pakkus välja idee arutelude sarja korraldamiseks toimetuste, teadusasutuste, vabakondade jt huvirühmade esindajate osavõtul, et jõuda süsteemse arusaamani teadusmeedia valdkonna vajadustest ja pakkuda sisendit TeaMe2 programmi kujundamiseks.
Priit Enneti ettekande slaidid leiab aadressilt: http://www.slideshare.net/priitennet/teame-ja-eesti-teadusajakirjanike-selts
Mihkel Kangur tõi välja teaduse populariseerimise kitsaskohad teadlase vaatevinklist, märkides, et teaduse rahastus sõltub teaduskommunikatsioonist, viidates ohule, et Eesti teadus on jõudmas sügavasse kriisi, sest rahastatakse globaalselt huvitavat, mitte Eesti jaoks olulisi teemasid, ning tõstatas küsimuse, kes peaks teadusele uurimisküsimusi esitama?! Rõhutades vajadust teaduse ja meedia senisest konstruktiivsema ja tugevama suhte järele, leidis ta samuti, et meedias peaks teadusküsimusi enam kajastama (sh teaduse rahastamist) ning korraldama rohkem teadusdebatte.
Rein Einasto lisas eesti keele ja kultuuri säilimiseks vajaliku tingimusena teadustööde tulemuste emakeelse avaldamise kohustuse.
Ettepanekud ja lähteküsimused „TeaMe2” eesmärkide seadmiseks:
Margit Meiesaar: „Kuidas korraldada ajakirjanike (ja päevatoimetajate) edasine koolitus?”
Arko Olesk: „Teaduskommunikatsiooni kursused võiksid toimuda lisaks Tallinna Ülikoolile ka teistes ülikoolides.”
Piret Suurväli: „Sisse tuleks seada stipendiumifond tegutsevatele (teadus)ajakirjanikele, sh pikemate koolitustsüklite läbimiseks nii Eestis kui välismaal.
Terje Tuisk: „Varasemast enam tuleb pöörata tähelepanu teadushuvi arendamisele maast madalast, hea näide teaduslikust huvitegevusest on näiteks õpilaste seas populaarsed robootikaringid.”