Elektrišokk kustutab häirivad mälestused
On asju, mis väärivad mäletamist. Ent täpselt samamoodi leidub vahejuhtumeid, mida oleks parem igaveseks unustada. Hollandi teadlased näitavad nüüd, et sobival hetkel saadaval elektrišokil on potentsiaali ebameeldivad mälestused ajust pühkida.
Pikka aega arvati, et kord talletatud mälestused on justkui kivisse raiutud. Isegi kui otsene ligipääs nendele mõnikord puudub, on need siiski kusagil hoiul. Esimese olulise tõuke veendumuse kukutamiseks andis 1960. aastate lõpus Donal Lewise tehtud eksperiment. Rotte treeniti kartma väga kindlat heli. Järgmisel päeval anti aga neile vahetult pärast selle kuulmist tugev elektrišokk. Sellest piisas, et heli ja hirmu vaheline seos kustutada. Tulemusi ei suudetud aga hiljem teiste poolt korrata. Lootus, et mälujälgi on võimalik muuta või kustutada, hakkas kaduma.
Ent sajandivahetuse lõpus juhtus midagi, mis taas uurimisteemale elu sisse puhus. Näriliste ajusse ebameeldiva vahejuhtumi meenutamise ajal sobiva kemikaalikokteili viimisega suudeti meenutatavat mälujälge nõrgestada või isegi kustutada. Mälestused näisid olevat pärast nende meenutamist mõnda aega haavatavad. Avastuse võimalik terapeutiline rakendus äratas laialdast huvi. Näiteks pakuks see võimalust posttraumaatilise stressi leevendamiseks ning ehk ka pikemas perspektiivis kindlate vahejuhtumite mälust kustutamiseks.
Samuti lisas katse kindlust Lewise tehtud eksperimendi tulemuste paikapidavusse. Marijin Kroese töörühm otsustas nüüd katsetada, kas sama nähtust võib täheldada ka inimeste puhul. Eetilistel kaalutlustel värbas ta 39 sügava kliinilise depressiooniga katsealust, kellele niigi elekterkrampravi oli määratud. Vaatamata halvale kuvandile on viimastel aastatel raviga seisundit muidu ravimatutel juhtudel edukalt leevendatud. (Kuigi mitte keegi ei tea päris täpselt, miks ja kuidas see üleüldse töötab.)
Hüpoteesi kontrollimiseks jagas Kroese katsealused kolme rühma. Neile esitleti kahte häiriva sisuga slaidiseanssi, milles kirjeldati vastavalt jala amputeerimist hõlmavat autoõnnetust ja vägivaldset inimröövi. Nädal hiljem paluti eksperimendis osalejatel ühte vahejuhtumit seansi esimese slaidi abil kirjeldada. Sündmuste meenutamine viis vahejuhtumiga seostuvad mälestused teooria kohaselt haavatavasse seisundisse.
Esimest rühma stimuleeriti elektriga vahetult pärast meenutamise lõpetamist. Järgmisel päeval taas laborisse tulles pidid selle liikmed täitma mõlema slaidiseansi kohta käiva küsimustiku. Katsealused suutsid 35 protsendilise täpsusega meenutada detaile vahejuhtumist, mille kohta käivaid mälestusi nad eelmisel päeval ei värskendanud. Elekterkrampravi oli aga eelmisel päeval meenutatu mälust pea täielikult pühkinud. Testi tulemused olid võrdväärsed vastusevariantide juhuslikult valimisega.
Teise rühmaga tehtud katse näitas, et mälujälje kuhtumine võtab aega. Katsealused suutsid meenutada mõlema vahejuhtumi kohta käivaid detaile poolteist tundi pärast elekterkrampravi. Testi tulemused küündisid 50 protsendini.
Järgmise sammuna plaanib töörühm uurida, kui pikaajalise mõjuga teraapia on. Samuti loodab Kroese heita valgust küsimusele, kas sama lähenemisviisi rakendades on võimalik nõrgestada ka vanemaid ja keerukama ülesehitusega mälujälgi.
Popkultuurist tuttava filmi „Karge meele igavene sära“ stsenaarium ei pruugi edu korral olla seega lähitulevikus enam väga ulmeline. Kui elekterkrampravi on veel lapsekingades, siis sarnaselt toimiva propranolooli mõjusid on plaanis uurida juba pooltsada posttraumaatilise stressiga vabatahtlikku hõlmavas katses.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.