Toimetas Piret Ehrenpreis

Kaelkirjaku pikk kael on tekitanud teadlastes palju küsimusi. Üks nendest oli näiteks mõistatus, kuidas suudab kaelkirjaku süda varustada verega looma pead, mis asub südamest pea kaks meetrit kõrgemal. Nüüd on teadlased jõudnud järeldusele, et kaelkirjaku süda pole mitte tavaline verepump, vaid tegemist on oodatust väiksema, kuid ülivõimsa organiga, vahendab BBC.

Imetajatel on tavaliselt võrdlemisi madal vererõhk, sest nende pea ja süda asuvad suhteliselt lähestikku. Kaelkirjaku pea on aga südamest üüratult kaugel. Sellest tulenevalt peab kaelkirjaku süda taluma enneolematut survet, mis tuleneba kaela mööda alla kihutavast verest. Teisalt peab süda olema ka piisavalt tugev, et veri uuesti üles pumbata.

Varasemad uurimused on näidanud, et kaelkirjaku vererõhk on võrreldes teiste imetajatega kaks korda kõrgem.

Esialgu eeldati, et sellise rõhu hoidmiseks ja talumiseks peab kaelkirjaku süda olema iseäranis suur. Ajakirjas Comparative Biochemistry and Physiology avaldatud uuringutulemustest aga selgus, et süda on tegelikult väiksem, kui nii suure looma puhul eeldada võiks. Küll aga on südame seinad eriliselt paksud ja tugevad.

Niisiis on kaelkirjaku südame näol tegu väikese ruumala, kuid väga lihaselist seintega organiga. Vastavalt sellele, kuidas kaelkirjak suuremaks kasvab, muutuvad paksemaks ka tema teiste veresoonte seinad, et kaela pikaks venides ikka suurele survele vastu pidada.

Teadlased loodavad, et lähitulevikus on neil võimalik mõõta ja uurida ka elusate kaelkirjakute vererõhku. Peale kaelkirjakusõprade pakuksid need uuringutulemused huvi ka neile, kes tegelevad inimeste vererõhu-uuringutega.