Antarktika merejää kasvab tuulte mõjul
Kliimateadlased leiavad ajakirjas Nature Geoscience ilmunud uurimuses, et Antarktika kontinenti ümbritseva merejää ulatuse kasvu on viimase 20 aasta jooksul tinginud kohalike lõunatuulte tugevnemine, mis omakorda ajujääd selle tekkekohast kaugemale kannavad.
Selle aasta september oli tunnistajaks ajaloolisele hetkele. Põhja-Jäämere jääkatte ulatus oli kahanenud rekordilisele tasemele alates üle 30 aasta tagasi tehtud esimestest satelliidivaatlustest. Ent septembri lõpus sündis teisel pool maakera hoopis teistsugune rekord. Antarktika kontinenti ümbritseva merejää ulatus oli kasvanud 19,44 miljoni ruutkilomeetrini ehk saavutanud üle aegade suurima taseme. Võrreldes eelmise aastaga ületas kasv 1% piiri.
Nähtust on üritatud selgitada nii atmosfääri- ja ookeani tagasiside, nende temperatuuri, õhuniiskuse, kui ka tuulte muutuse abil. Paul Holland ja Ron Kwok leiavad viimase 20 aasta jooksul USA militaarsatelliitide poolt kogutud andmeid analüüsides tõestust just viimasele hüpoteesile. Võrreldes Arktikaga on lõunamanner teisest maamassiividest suures osas isoleeritud, mis annab ringlevatele õhumassidele suurema võimu. Nii on teatud regioonides sisemaalt lähtuvad külmad tuuled tinginud ajujää kaugemale ookeanile liikumise.
Samal ajal on soojematele troopilistele õhumassidele avatud piirkondades nagu Bellinghauseni meres olnud merejää sulamine pea sama intensiivne kui Arktikas. Kuigi suures osas tasakaalustavad seega tugevamad troopilised tuuled merejää kasvu, tingivad lõunatuuled sellegipoolest aastas keskmiselt jääkatte ulatuse laienemise 17 tuhande ruutkilomeetri võrra. Samas tasub märkida, et Arktikas on merejää ulatus kahanenud umbes viis korda kiiremas tempos.
Kuigi merejää sulamine ja selle teke otseselt maailmamere taset ei mõjuta, mängib muutuv albeedo kõrgematest laiuskraadidest hoolimata siiski kliimamuutustes tähtsat rolli. Jää on päikeseenergia kosmosesse tagasi peegeldamises märksa edukam. Samuti rõhutavad tulemused taas vajadust Antarktikat käsitlevaid kliimamudeleid rafineerida.
Hollandi ja Kwoki uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
