Stressis oravaemadel sünnivad suuremad järglased
Kanada ja USA teadlaste uuringust selgub, et kui oravapopulatsioon
muutub metsas väga arvukaks, suudavad tiined oravaemad läbi
stressihormooni taseme tõusu kiirendada veel sündimata poegade
kasvu. Nii on tulemuseks suuremad pojad, kelle ellujäämisvõimalused
on ülerahvastatuse tingimustes paremad, vahendab Physorg.com.
Looduslik valik soosib kiiremini kasvavaid järglasi. Punaoravate emad teavad seda ja püüavad seepärast teha omalt poolt kõik, et poegade ellujäämisvõimalusi parandada. Teadlastele tuli üllatusena, et oravad suutsid seda teha ilma, et neil oleks olnud ligipääsu suurematele toiduvarudele.
Selle tõestamine nõudis aga teadlastelt suuri pingutusi. Palju
vajalikke andmeid tuli varasemast 22aastasest longituuduuringust(Kluane Red Squirrel Project), mis käsitles Põhja-Ameerika
punaoravaid. Välitingimustes kaustasid uurijad varem salvestatud
oravate häälitsusi, mida kasutatakse tavaliselt oma territooriumi
pärast võitlemisel. Samuti oli salvestatud niisama krabinaid, mis
koos lõid illusiooni suurest oravapopulatsioonist.
Sellele reageerisid tiined oravaemad stressihormooni tõusuga, mis omakorda pani tulevased pojad kõhus kiiremini kasvama. Stressihormooni tasemega mängiti veel ka eraldi katses, et näidata selle seost oravapoegade kiirema kasvuga.
Niisiis, vaatamata üldlevinud arvamisele, et stress on halb, oli sel oravapoegadele vastupidine mõju. Samuti ilmnes, et see mõju avaldus kohe, mitte mitmete põlvkondade jooksul. Eksperiment tõestas ka, et oravad suudavad tuleviku hindamisel korjata vajalikke vihjeid keskkonnast. Sellest lähtuvalt kohandavad nad iseennast ümber nii, et järeltulevatel põlvedel oleks ellujäämisvõimalused paremad.
Paraku on loo teine pool siiski see, et kuigi oravaemad püüavad teha omalt poolt kõik, et poegade elu võiks edasi hästi minna, ei pruugi tiheda asustusega populatsioonis sündinud järglaste käekäik siiski nii hea olla. Nimelt on nende eluiga tavalisest lühem.
Vastav uuring ilmus ajakirjas Science.