Inimene on koduks kümnetele seeneliikidele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Seened (rohekassinised) ja bakterid (roosakad) seljalt kogutud proovis.
Seened (rohekassinised) ja bakterid (roosakad) seljalt kogutud proovis. Autor/allikas: Alex Valm/Nature

Kümnelt tervelt katsealuselt kogutud proovide analüüs näitab, et inimesed on pidevalt koduks rohkem kui sajale seeneliigile, liigiline mitmekesisus ja selle muutlikus on suurim jalgadel. Samas rõhutab uurimus, et nahapinnal stabiilse mikrobioomi säilitamine võib aidata ennetada patogeensete seente ja mikroobide paljunemist, sundides seenhaiguste raviks otsima paremaid lahendusi.


Seeni nägi potentsiaalse nakkuse allikana juba Hippokrates 2400 aastat tagasi, kui ta pärmiseente vohamise suu kandidoosiga sidus. Ometigi pole endiselt täpselt selge, kuidas muutused mikrobioomis enamasti ohutud või isegi sõbralikud seened nakkusetekitajateks muudavad. Teatud liikide vohamine võib nõrgestatud immuunsussüsteemiga inimeste puhul päädida isegi surmaga.


Üheks põhjuseks on olnud seenekultuuride isoleerimise, nendele sobilikele kasvutingimuste loomise ja seejärel pärilikkusmaterjali analüüsimisega seotud raskused. Näiteks on seente rakuseinad bakterite omast märksa tugevamad, mis takistab DNA kogumist. Võrreldes bakteritega on nahka asustav seeneriik seega veel suuresti tundmatu.


Lünga täitmiseks värbas Julie Segre juhitud töörühm kümme vabatahtlikku ja kogus proove 14'st erinevast kohast. Näidistest seente eraldamisel leidis ta, et neid leidus absoluutselt kõikjal. Nii rinnakorvi keskel kui seljal, kukla taga ja ninasõõrmetes, kõrvakanalites ning küünarnukil, kaenlaaukudest ja peopesadest rääkimata. Peamisteks mitmekesisuse tulipunktides osutusid ettearvatult jalad – kanna ümbrus, varbavahed ja küünealused. Seeneliikide arv näis sõltuvat piirkonnas elupaiga leidnud bakterite arvust. Mida rohkem baktereid, seda vähem seeni.


DNA järjestamisel selgus, et valdavalt domineerivad üle kogu keha Malassezia-perekonda kuuluvad seeneliigid. Perekonna üks lähimatest sugulastest, maisi nõgihaigust põhjustav liik pakub peavalu mitmetele talunikele. Pärast kunagist lahknemist on Malassezia kohastunud taimede asemel hoopis naha poolt eritavatest rasvhapetest toituma. Kokku leidsid teadlased nahalt üksteist perekonda kuuluvat liiki.


Ent ninasõõrmetest ja kuklatagusest soodsamates elupaikades õilmitsevad ka mitmed teised liigid. Näiteks on varbaküüntel elupaiga leidnud keskmiselt nelikümmend liiki, varvaste vahel kuuskümmend ja kanna ümbruses kaheksakümmend erinevat liiki. Seente vohamist soodustab enamasti muust kehast jahedam elukeskkond ja tihti niisked ning anaeroobsed elutingimused. Samuti puutuvad need märksa tihedamini kokku potentsiaalsete seente allikatega.


Samas leidis Segre katsealused paari kuu pärast tagasi kontrolli kutsudes, et jalgade mikrobioom oli märgatavalt muutunud. Sõltuvalt katsealusest oli samaks jäänud vaid 30-40% liikidest. Töörühm oletab, et seda võib põhjustada muutlik temperatuur, mis erinevatel aegadel erinevate liikide kasvu soodustab.


Seeneriigi täpsem tundmine võiks aidata leida seenhaiguste raviks paremaid meetodeid ja luua ravimeid, mis vaid patogeensed liigid sihikule võtavad. Kõiki seeni valimatult tapvad vahendid avavad hiljem võimaluse jalgade uute liikide poolt koloniseerimiseks. Miski aga ei kindlusta, et uus liigiline koosseis eelnevast paremaks osutub. Sõbralikumad seeneliigid toimivad aga passiivse kaitsemehhanismina.


Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: