Tallinna ülikooli (TLÜ) kasvatusteaduste instituudi doktorant Monica Sakk toob oma eile kaitstud doktoritöös välja paradoksi Eesti põhikoolisüsteemis, nimelt keskenduvad õpetajad peamiselt õpilaste akadeemilisele edukusele ja seetõttu jäävad sageli tähelepanuta õpilaste vajadused sotsiaalsuhete kujunemisel.

Saki doktoritööst „Õpilaste, lapsevanemate ning õpetajate hinnangud õpilase toimetulekule kooli kontekstis eesti ja vene õppekeelega koolide põhikooli II astmes“ selgub, et häid suhteid koolis alahindavad nii lapsevanemad kui ka õpetajad ning koolirõõm on üks madalamalt hinnatud väärtustest. Kooli põhiliseks väärtuseks peetakse õppimist ja hindeid, vahendas ERR uudisteportaal Tallinna Ülikooli.

Doktoritöös tõdeb Sakk, et kuigi õpilaste väljalangevus üldhariduskoolist on viimaste aastate jooksul vähenenud, on koolist väljalangejaid jätkuvalt liiga palju. Üks oluline probleem sealjuures on õpetajate toetus õpilaste toimetulekuprobleemide lahendamiseks, mis pole Sakki hinnangul tulemuslik. „Õpetajad ei teadvusta oma osa õpilaste toimetulekuoskuste kujundamisel koolis,“ nendib Sakk.

Õpetaja tegevus koolis seostub õppimise ja õpetamisega ning sellega seonduvate probleemidega. „Õpilaste toimetulekuprobleemide põhjustena tuuakse välja kodune kasvukeskkond, õpilase isiksuslikud omadused jms, kuid õpetaja vastutus õppeprotsessis osalejana ja õpilase arengu toetajana pole piisav. Ka õpetaja rolli koolikeskkonna kujundamisel ja õpilase kaasamisel kooliellu ei tähtsustata, kuigi just õpilase kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt õpilase toimetulekut koolis,“ leidis Sakk doktoritöös.

Sakk nendib, et õpetajate arusaamad õppimisest on vastuolus uute nõudmistega õppeprotsessile, õppekava eesmärkidega ning see vastuolu peegeldub õpilaste akadeemilises ja sotsiaalses toimetulekus.

Õpetajate valmisolek uuendatud õppekava põhimõtete rakendamiseks koolis pole piisav. „Kaasaegne õpetamine koolis nõuab õpetajatelt teistsugust lähenemist,“ märkis Sakk.

„Olulisel kohal on õpilase ja õpetaja koostöö. Koostöö eeldab aga mõlema osapoole vastastikust respekteerimist ning võrdväärset huvi ja panust ühisesse tegevusse. Õpetaja ei ole pelgalt õppeaine, st teadmiste edastaja, vaid tal on valmisolek toetada erinevate isiksuste erinevaid vajadusi, mis nõuab õpetajatelt teistsugust ettevalmistust, avatust ja oskust uutes oludes toime tulla,“ lisas ta.

Olukorra muutmiseks pakkus Sakk välja ka lahendusi.

Esiteks tuleks tema hinnangul õpilaste toimetulekuprobleemide ennetamiseks õpilaste üleminekul 4. klassist 5. klassi kooli poolt õpilaste akadeemilise ja sotsiaalse toimetuleku toetamiseks, õpioskuste ja harjumustest ülevaate saamiseks teha algkooli klassijuhatajate ning tulevaste aineõpetajate ja klassijuhataja vahel koostööd, mille eesmärgiks on arusaamade ja õpioskuste väljaselgitamine ning nõudmiste ühtlustamine ainesüsteemile üleminekul.

"Üleminekul algkoolist põhikooli ainesüsteemile peaks iga aineõpetaja välja selgitama õpilaste õpioskuste taseme ja õpiharjumused ning andma ülevaate oma aine õpetamisest ning vajalikest õpioskustest vastavas aines. Toimetulekuprobleemidega õpilaste puhul on soovitatav rakendada koolis mentoreid ja tugiisikuid," märkis Sakk.

Õpetaja ja õpilase vahelist suhete parendamiseks tuleks tema sõnul väärtustada senisest enam põhikooli II astmes klassijuhataja rolli ja klassivälist tegevust. Õpetajate taseme- ja täiendõppe pakutavates koolitustes tuleks senisest enam teadvustada õpetaja rolli ja vastutust õpilase toimetulekuoskuste toetamisel.

Ainealaste teadmiste omandamise ja täiendamise kõrval tuleks Saki sõnul pöörata senisest enam tähelepanu õpetajate professionaalsete oskuste täiendamisele, mis annaksid õpetajatele enesekindlust ja oskusi õpilaste sotsiaalsete oskuste kujundamise toetamisel.