Tavapärane käsitlus vaatleb modernismi kui pettumuse narratiivi – lugu sellest, kuidas maailm kaotas tehnoloogia arengu ja maailmasõdade tõttu oma lummuse. Eret Talviste pöörab oma monograafias "Võõrastavad lähedused" (Strange Intimacies) selle arusaama peapeale, otsides Virginia Woolfi ja Jean Rhysi loomingust üles just need hetked, mis seovad inimesi elu külge.

Autori sõnul on elujaatavuse otsing kriitilise tähtsusega ka praegu. Sõjad, keskkonnakriis ja ebavõrdsus lammutavad üha enam tunnet, et elu võiks olla tähenduslik.

Lahendusena pakub Talviste välja võõrastava läheduse mõiste. See tähistab sidet, mis ei teki mitte turvalises pereringis ega romantilises suhtes, vaid ootamatutes kohtades, näiteks tänaval kohatud võõraste vahel. Mõiste ise mängib teadliku vastuoluga: kui võõrastav viitab millelegi välisele ja kaugele, siis lähedus tähistab midagi sisemist ja intiimset. Woolfi teostest ilmneb, et selline võõras võib olla inimesele eetiliselt lähedasem kui tema enda perekond.

See vaatenurk on Talviste hinnangul eriti oluline tänases polariseerunud ühiskonnas, kus levivad lihtsustatud süüdistavad narratiivid, mille märklauad võivad olla teiste seas immigrandid, naised või vähemused.

Kui vihakõne ja sildistamine pakuvad keerulistele probleemidele kiireid ja lihtsaid vastuseid, siis ilukirjandus ja poeetiline keel toimivad pidurina. Romaaniformaat annab aega süveneda teise kogemusse ilma eelarvamusteta, võimaldades näha võõrast lähedalt ja mõista teda hukka mõistmata.

Kehatunnetus kui empaatia alus

Selleks, et luua sidet võõraga või tunda end elusana, on Talviste uurimuse kohaselt võtmetähtsusega kehalisus. Oma keha tunnetamine – arusaam, et oleme materjalist ja rakkudest koosnevad haavatavad olendid – loob eetilise suhte teiste kehadega.

"Me kipume arvama, et inimene kui tervik on agentne, aga tegelikult sõltub see paljuski sellest, mida teevad meie hormoonid, mikroobid ja rakud – need, mille üle meil endil ei ole teadlikku kontrolli," selgitas Talviste. See arusaam, et me pole isegi omaenda kehas ainuotsustajad, vaid sõltume bioloogilistest protsessidest, aitab mõista ka teiste olendite haavatavust.

Eheda näitena toob teadur episoodi Virginia Woolfi romaanist "Lained", kus lapsepõlvesõpru seob eluks ajaks üks põgus hetk: väike tüdruk Jenny suudleb teist last, Austraalia päritolu Louist, kaelale. See füüsiline kontakt tõmbab eraldatust tundva poisi justkui "kehalisuse ahelasse" ja loob sideme, mis kestab aastakümneid.

Sellele vastandub romaanis tegelane Percival, keda kirjeldatakse kui ideaalset impeeriumi sõdurit ja Kreeka skulptuuri. Ta on tugev ja sportlik, kuid ta ei tunne mitte midagi, isegi mitte omaenda keha. Percival hukkub sõjas, jäädeski teistest eraldatuks.

Just siin tuleb esile ka Jean Rhysi loomingu olulisus: kui Percival esindab tuima süsteemi, siis annab Rhys hääle marginaliseeritud naisekehale. Ta ei sildista, vaid kirjeldab kehalisi kogemusi seestpoolt, avades teemasid nagu abort või lastetus ilma välise hinnangu ja stereotüüpideta. See võimaldab kehal rääkida iseenda eest, luues lugejas vahetu mõistmise.

Kogukond on laiem kui inimene

Uurimus laiendab läheduse ja kogukonna mõistet ka inimestest väljapoole, toetudes posthumanistlikule vaatele. Talviste rõhutab, et me ei kuulu kogukonda ainult teiste inimestega, vaid oleme osa suuremast ökoloogilisest süsteemist.

"Kui mõelda rahvusele, siis enamik inimesi mõtleb kõigepealt inimestest. Tegelikult kuuluvad riiki aga ka kõik teised olendid: lehmad (ja mitte ainult toiduna), pääsukesed, hiired," märkis Talviste. Modernistlikes tekstides ilmneb arusaam, et keskkond pole olemas pelgalt inimeste hüvanguks, vaid kõik eluvormid väärivad elu iseenesest.

Talviste toob välja, et nende autorite jaoks ei olnud keel ja kirjandus loodusest eraldiseisev nähtus. "Tähed, sõnad ja laused kasvavad välja sellest samast elu kogumikust – maapinnast, mägedest ja meredest," kirjeldas teadur.

Selline lähenemine pakub Talviste hinnangul alternatiivi ka tänapäevastele rahvusriigi ja identiteedi aruteludele. See viitab, et rahvuslikku kuuluvust ei peaks määratlema ainult vere või geneetika kaudu. Kogukond on võimalik ja elujõuline siis, kui erinevustega osatakse koos olla – olgu need erinevused inimeste vahel või suhtes looduskeskkonnaga.

Järgmise sammuna plaanib teadur uurida imestamise (wonder) ja uitamise (wander) seoseid. Inglise keeles on need sõnad kõlaliselt sarnased ja võimaldavad sõnamänge, mis on modernistlikule tekstile omased, aidates mõista imestust, uitamist ja liikuvust kui selle kirjandusvoolu keskset omadust.

Eret Talviste monograafia "Strange Intimacies – Affect, Embodiment and Materiality in Virginia Woolf and Jean Rhys" ilmus mainekas Edinburgh University Pressi kirjastuses.