Demokraatliku poliitika põhiprintsiipide hulka kuuluvad avalike huvide ühine sisutamine ja vähemalt formaalne võrdsus. Avalike huvide ühine sisustamine tähendab, et demokraatlikult, näiteks valitud esindajate poolt, rahvahääletusel või -koosolekul, tuleb määratleda, kes saab ühiste ressursside, nt riigieelarve, arvelt mida, millal ja kuidas.

Formaalse võrdsuse printsiip tähendab, et kõigil on võrdne võimalus osaleda otsustusprotsessis ehk kõigi kodanike häälel on võrdne kaal ning kõik otsused kehtivad kõigile ühtmoodi. Ohuks demokraatiale on seega, kui nende põhimõtete üldkehtivus kahtluse alla satub.

Mis on klientelism?

Üks praktika, mis neid põhimõtteid ohustab, on klientelism. Klientelism näeb poliitikat kui pragmaatilist vahetustehingut, milles eksisteerivad patroon ja klient. Nagu rõhutavad Herbert Kitschelt ja Steven Wilkinson, eristub klientelistlik poliitika programmilisest just personaalse vastastikuse sõltuvuse kaudu, kus valijatele jagatakse sihitud hüvesid isikliku lojaalsuse eest.

Patroon pakub kliendile tema lojaalsuse eest teatavaid hüvesid ning paneb sellega kliendi ka endast sõltuvusse: kui lojaalsust enam pole, kaovad ka hüved. Seejuures pole enamasti patroon ja klient omavahel otsesuhtes, vaid seda vahendab ulatuslikum patronaaživõrgustik, kus tegutsevad erinevad värbajad, vahendajad, kontrollijad jne.

Valimiste kontekstis on kõige tüüpilisemaks näiteks klientelismist näiteks häälte ostmine. Frederic Charles Schaffer toob esile, et häälte ostmine ei toimu ainult raha, vaid sageli ka teenuste või ligipääsu lubaduste kaudu, muutes valimisprotsessi klientelistlikuks vahetuseks. Näiteks võib juhtuda, et keegi oma kliendivõrgustikus kohustatakse tegema oma patroonile kampaaniat: tegematajätmisel kaotab selline inimene oma hüved, näiteks töökoha, soodsa lepingu vms.

Mõistagi esineb klientelismi ka valimistevahelisel perioodil. Näiteks on ülioluline jälgida, kes saavad avaliku võimu otsustest isiklikku kasu. Paiguti võib kliendiks sattuda ka poliitik, kes siis näiteks valimistevahelisel ajal oma rahastaja huvide lõa otsas istub ja oma valijate huvidele oma rahastaja huve eelistab. Vastasel korral riskib ta oma kampaania rahastaja kaotamisega.

Mis ei ole klientelism?

Mõistagi pole kogu huvipoliitika või igasugune valimiskampaania automaatselt klientelism. Kui poliitik lubab mingit hüve ekstra konkreetsele valijagrupile – näiteks lubab eelistada lastega perede huve pensionäride omadele või vastupidi – siis see pole veel klientelism, sest poliitiku ja tema toetajate vahele ei teki nende hüvedega seonduvat sõltuvussuhet.

Näiteks saavad pensionäridele või peredele suunatud hüvedest osa kõik pensionärid või pered. Ka ei saa klientelismiks lugeda näiteks olukorda, kus näiteks kohalikel valimistel lubab poliitik ära teha midagi ühe küla hüvanguks, jättes teised külad tagaplaanile. Seda nimetatakse USA kultuuriruumis pork barrel politics ehk sealihatünni poliitika, ja tähistab see mõne hästi konkreetse ja kitsale, tavaliselt piirkondlikule grupile suunatud huvipoliitika tegemist.

Samuti ei saa klientelismiks pidada igasugust kampaania raames hüvede jagamist, nt valimismeeneid, kui nendega ei kaasne just siduvat kohustust hiljem tõendada, et hääletati just kindla kandidaadi või nimekirja poolt. Häältega kauplemise piiramiseks on Eestis häälte ostmine mh karistatav tegevus, samuti on sel põhjusel keelatud oma valimissedelist pildi tegemine.

Mõistagi kehtib sõna- ja mõttevabadus kõigile kodanikele ühtmoodi ning keegi ei saa keelata ka näiteks kohaliku omavalitsuse töötajale või poliitilisele nõunikule oma vabast ajast kampaania tegemist.

Millised ohud klientelismiga seonduvad?

Klientelismi negatiivne mõju demokraatiale avaldub mitmeti. Esiteks, kui poliitika keskmesse tõuseb isikliku kasuga kauplemine, viib see fookuse üldiselt huvilt – teemadelt ja lahendustelt, mis meie kõigi elu otseselt või kaudselt paremaks võiksid teha – hoopis isikliku kasu maksimeerimisele.

Teiseks, patronaaživõrgustike ülalhoidmine ning kellegi kinnimaksmine on sageli ka avalikku ressurssi raiskav tegevus. Kui patronaaživõrgustiku kaudu avalikus sektoris töökoha saanud inimene läheb tööajast kampaaniat tegema, on see ju maksumaksja raha raiskamine. Või kui mõnda hankesse kirjutatakse sisse erakonna rahastajale soodsad hanketingimused, pärsib see vaba konkurentsi, mis peaks ühtlasi maksumaksjale kõige soodsam olema.

Kolmandaks tõotavad tõhusad patronaažisüsteemid viia ka erakondade ebavõrdse konkurentsini, mis sillutab tõenäoliselt teed autoritaarsusele. Näiteks Anna Grzymala-Busse rõhutab, et sellised praktikad võivad olla osa laiemast protsessist, kus ametisse jäävad parteid kujundavad institutsioone enda võimu kindlustamiseks.

Valvas tasub olla ka meil

Üldiselt peetakse klientelismi pigem n-ö arenevate demokraatiate probleemiks. V-dem klientelismiindeks näitab, et enim on sellised praktikad tänapäeval levinud just Lõuna-Aasias ning Aafrikas, ent tõusuteel ka Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias. Samuti viitavad uuringud, et seos arengu ja klientelismi kadumise vahel ei ole nii otsene.

Seega pole klientelismile tähelepanu osutamine liiast ka Eestis, iseäranis kohalikel valimistel, kus paljudes omavalitsustes tikub võim jääma püsima samade inimeste kätte, ning kiusatus võimu lähedust ära kasutades isiklikku tulu teenida võib olla suurem. Hetkel on meie kõigi kätes võimalus jälgida, et huvide konflikt võimust ei võtaks või et me ise või meie lähedased pahaaimamatult mõne patrooni kliendiks või mõne patronaaživõrgustiku osaks ei muutuks