Eesti Kunstiakadeemias uurimistööd tehes huvitas mind kõigepealt küsimus: kuidas on võimalik nüüdiskunstikeskkonnas noortele õpetada empaatiat? See pole sugugi lihtne oskus. Näiteks kipume seda sageli segi ajama kaastundega – kui kaastunne tähendab pigem kahetsust või haletsust, siis empaatia on kui tööriist, mille kaudu on võimalik teiste tunnetega samastuda. See on oskus asetada end teise inimese olukorda, proovida mõista maailma tema silmade läbi, kirjutab kunstnik Santa Zukker.

Minu uurimistöö viis mind nüüdiskunsti juurde, sest tundsin, kuidas just kaasaegse kunsti teosed loovad läbi oma lugude erilise keskkonna, kus on võimalik empaatilist mõtlemist harjutada. Isegi kui noored ei pruugi iseseisvalt näitustele sattuda, loovad selleks võimaluse nüüdiskunstinäituste haridusprogrammid.

Kunst kui kohtumine, mitte ainult vaatlus

Usun, et oleme kõik mingil hetkel näitusesaalis tööde vahel jalutanud, vaadanud pilte või installatsioone, aga lahkunud pigem segaduses või tühja tundega. See on hetk, kus tõuseb esile rahvatarkus: "Sa vaatad, aga ei näe. Sa kuuled, aga ei kuula." Just sellised kogemused ajendasid mind uurima, kuidas muuta kunstiga kohtumine sisukamaks ja arendavaks.

Keskendusin uurimistöös kahele nüüdiskunstiga tegelevale asutusele – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile (EKKM) ja Tallinna Kunstihoonele. Mõlemad pakuvad haridusprogramme, kus noored saavad kunsti kogeda sügavamalt kui lihtsalt visuaalselt. Seal luuakse arutelusid, mängitakse rollimänge, otsitakse lugusid ja mõtestatakse kogetut. Vaatluste põhjal joonistus välja kolm peamist elementi, mis empaatia arengut kõige enam toetavad: vestlus, kogemus ja õppimine. Need omakorda (Joonis 1) laienevad erinevateks vestlusharjutusteks.

Kui noored saavad oma esmased reaktsioonid välja öelda, neid teistega jagada ja juhendaja abil lahti mõtestada, tekib kunstiga uus ja mõistev suhe. See ei ole enam pelgalt n-ö veider teos, vaid selgitav ja mõtteviisi kujundav kogemus.

Üks eredamaid näiteid tuli minu uurimistöös Kunstihoone näituselt "Transs". Kui rühm õpilasi jõudis ühte installatsiooni vaatama, hakkasid nad esimese reaktsioonina naerma ja kihistama. Tegu oli provokatiivse tööga, kus inimfiguuri nina asemel oli fallosekuju ja kogu kuju välimus ebaharilik. Lastele tundus see naljakas ja veider – tegelikult on see ju ka täiesti normaalne reaktsioon.

Oluline on aga see, mis juhtus pärast esimest naeru. Kui juhendaja hakkas küsima, miks see reaktsioon tekkis, mida kunstnik võis tahta väljendada ja kuidas selline töö suhestub meie ühiskonnaga, muutus naer aruteluks. Tekkis küsimusi iluideaalide, kehanormide ja tarbimiskultuuri kohta. See ongi näide hetkest, kus kunst pakub võimalust harjutada empaatiat: panna end teise olukorda ja küsida, miks lõi keegi just sellise töö ning mida see räägib maailma kohta, milles me elame.

Empaatiaõpe ei piirdu kunstiga

Oma töös vaatasin ka laiemat pilti. Põhjamaades on empaatia haridusse toomine teadlikum ja süsteemsem. Näiteks Taanis toimuvad koolides empaatiatunnid, kus lapsed jutustavad kord nädalas üksteisele lugusid, kuulavad kaaslaste kogemusi ja õpivad avameelselt oma tundeid väljendama. Sellised tunnid parandavad märgatavalt õpilaste vaimset heaolu ja klassikliimat.

Mulle tundub, et võiksime liikuda sarnases suunas ka Eestis. Empaatiat ei peaks käsitlema millegina, mis tuleb iseenesest, vaid oskusena, mida saab õppida ja harjutada. Kunst on selleks ideaalne vahend, sest kunstiteos ei anna kunagi üht ainsat vastust. See kutsub meid alati küsima, tõlgendama ja mõtlema.

Erinevalt klassikalisest kunstist ei paku kaasaegne kunst maailmas sageli harmoonilist või ilustatud pilti. Vastupidi – ta raputab, häirib ja paneb meid ebamugavalt tundma. Just see ongi väärtuslik. Kui kunst tekitab meis segadust või vastureaktsiooni, loob ta pinnase aruteluks. Sellest saab alustada vestlust, mis viib empaatia juurde.

Usun, et kui noored õpivad kunstisaalis küsima küsimusi ja julgevad oma tundeid jagada, kandub see oskus igapäevaellu. Empaatia ei ole vajalik ainult isiklikes suhetes, vaid ka ühiskonna probleemide mõistmisel. Kui oskame näha maailma teise silmade läbi, oleme võimelised arutlema keerulistel teemadel, mis muidu jääksid meile kaugeks.

Empaatia ei teki iseenesest

Oma uurimuse kokkuvõttes järeldasin, et empaatia arendamine läbi kunsti ei ole haridusprogrammides pelgalt tore kõrvaleesmärk, vaid see võiks olla teadlik ja oluline osa nii muuseumide kui ka koolide tööst. Empaatia aitab muuta muuseume ja kunstisaale ligipääsetavamaks – mitte kaugeteks ja elitaarseteks institutsioonideks, vaid kohtadeks, kus räägitakse lugusid ja igaüks saab end osalisena tunda.

Minu jaoks ei ole muuseum vaid sein täis pilte, vaid koht, kus õppida inimestest ja maailmast. Empaatia annab võimaluse näha, et kunst ei räägi ainult kunstist, vaid elust endast.

Empaatia ei teki iseenesest. Seda saab harjutada, õppida ja arendada – ja kaasaegne kunst pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Nii nagu Taanis on empaatiatunnid aidanud noortel üksteist paremini mõista, võiksid astuda selles suunas ka Eesti koolid ja muuseumid.

Magistritöö kinnitas mulle, et iga kord, kui noored jagavad oma reaktsioone kunstiteosele, iga kord, kui nad küsivad küsimusi ja arutlevad, sünnib midagi enamat kui lihtsalt kunstikogemus. Sünnib empaatia. Ja just seda oskust vajab meie ühiskond üha rohkem – võimet kuulata, märgata ja mõista,