"Jutt viimase liivlase või emakeelse liivi keele kõneleja surmast on meedia väljamõeldis. Liivi keele kõnelejate seas pole keele elava edasiandmise traditsioon kunagi katkenud," ütleb Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja ja Tartu Ülikooli teadur Ernštreits. Tegelikkuses kõneleb liivi keelt vabalt üle 20 inimese. Aastal 2011 märkis end rahvaloendusel liivlaseks 250 inimest ja laiemas mõttes liivi kogukonnas on liikmeid tuhatkond.

Oma hiljutises konverentsiettekandes kõneles Ernštreits liivi keele käekäigust ja taastamispüüdlustest viimase 150 aasta jooksul. Ehkki enam pole elus ühtki Liivi rannal sündinud ja kasvanud liivlast, on keelt pereringis, lauluseltsides ja keelelaagrites siiski edasi antud. "Liivi kogukond on alati olnud väga väike. See, et liivlased on tänaseni säilinud, on teatud mõttes ime," märgib Ernštreits.

Visa külatäis

Varaseimad ametlikud andmed liivlaste arvu kohta pärinevad 19. sajandi keskpaigast, mil neid loendati kokku umbes 2500 inimest ehk piltlikult öeldes külatäis inimesi. Maailmasõdade vahelisel ajal oli liivlasi aga teadaolevalt 900 ringis. Valts Ernštreitsi sõnul kestab liivi keel ka sajand hiljem edasi. "Ajaloo loogika ütleks, et liivlased oleks pidanud juba ammu kadunud olema sellise arvu juures," arutleb ta.

Ajakirjanduses kohtabki aeg-ajalt tema sõnul klikimagneti-tüüpi uudiseid, et viimane liivi keele kõneleja on surnud. Tavaliselt peetakse silmas 2013. aastal surnud Grizelda Kristiņat, kes oli viimane Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud liivlane. Kuna Liivi rannast tehti 1950. aastatel nõukogude piiritsoon, pidid kõik liivlased sealt lahkuma. Niisiis pole Liivi rannas sündinuid enam objektiivsetel põhjustel olemas, kuid teaduri sõnul jätkus keele edasi andmine eksiilis. "Viimase liivlase surmast räägiti avalikult esimest korda juba 19. sajandi keskel. Eks need uudised teatava regulaarsusega tekivad," märgib ta.

Viimased 80 aastat on sisuliselt kogu liivi kogukond elanud väljaspool Liivi randa. Ernštreitsi sõnul elab üle poole liivlastest Riias. Veel üle 30 protsendi neist elab Liivi rannale lähimas linnas Ventspilsis ja viimased paarkümmend protsenti mujal Lätis, sh Liivi rannas. "Nendel, kes on juba sündinud mujal, on muidugi keelekeskkond olnud palju piiratum," tõdeb teadur.

Asjaajamisest lauluseltsideni

Valts Ernštreitsi sõnul vaevab liivi keelt eesti ja läti keelega võrreldes mure, et sellel on vähe kasutusvaldkondi. Nagu ta oma ettekandes kirjeldas, on läbi aastakümnete siiski püütud erinevate ettevõtmiste toel keele kasutust laiendada. "Kui liivi keel ja liivlased olid Liivi ranna paikkondlik nähtus, oli liivlust tugevdavaid ettevõtmisi muidugi rohkem," märgib ta.

Näiteks üritati 1920. ja 1930. aastatel õpetada liivi keelt koolides valikainena. Samuti üritati toona liivi keelt kasutusse tuua nii kirikus kui ka ametlikus asjaajamises. "Kui Liivlaste Liit (Līvõd Īt) 1923. aastal loodi, käis neil Nõukogude okupatsioonini pea kogu paberimajandus liivi keeles," osutab Ernštreits.

Ettevõtmisi vedasid eest liivlased ise, saades Läti riigilt administratiivset toetust. Teaduri sõnul oli toona selliseid püüdlusi algatada lihtsam, sest liivlaste kogukonnas käis aktiivne kutuuriprotsess. "Võib-olla, kui poleks olnud Nõukogude okupatsiooni ja maailmasõdasid, oleks see nüüdseks väga huvitav ja võimas kultuuriruum," arutleb ta.

Nõukogude ajal, eriti 1950. ja 1960. aastatel, oli liivlastel väga keeruline oma kultuuriprotsessi käimas hoida, sest pea kõik neist elasid üksteisest eraldi eksiilis. Teisisõnu puudus inimestel igapäevane võrgustik. "Rääkimine oli piiratud, kas või, kuna telefone polnud piisavalt. Liivi keele kasutamine käis rohkem kirjavahetuse teel. Paljud olid ka välismaal või Siberis," kirjeldab Ernštreits.

Üksteisest eraldi asudes pidid inimesed endale teaduri sõnul rohkem põhjendama, mida on neil liivi keelega üldse peale hakata. "Nõukogude okupatsiooni oludes oli ka suuremaid küsimusi, kui liivluse säilitamine," tõdeb ta. Sama küsimuse ees, kas keelt lastele edasi anda, olid tema sõnul ka väliseestlased. Nemadki säilitasid oma keele ja kultuuri pigem Toronto-sugustes kohtades, kus oli toimiv väliseesti kogukond.

Liivi keele olukord läks Ernštreitsi sõnul aga paremaks alates 1972. aastast, mil asutati Riia ja Ventspilsi liivi lauluansamblid. Ehkki põranda all oli koos käidud juba 1960. aastatest, säästis ametlik tegutsemine kogukonda nüüd probleemidest KGB-ga. "Laul oli põhimõtteliselt kattevari. Jah, see oli peamine põhjus, miks koos käidi ja esineti, aga selts toimis ka täiesti liivi kogukonna keskusena nagu mõni Eesti maja välismaal," võrdleb teadur.

Aastal 1988 taastati Liivlaste Liidu tegevus ja Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkis liivlastel jälle tegevusvabadus. "Alguses arvati suure hooga, et nüüd kõik liivlased lähevad lõpuks tagasi Liivi randa, kuna see avanes. Seda muidugi juhtunud pole," osutab Ernštreits. Nimelt müüsid paljud liivlased 1960. ja 1970. aastatel oma majad Liivi rannas ära ja elavad nüüdseks kõik juba kusagil mujal.

Mida kaitsta 50 aasta pärast?

Praegusajal teebki liivi kogukonna edendamise Valts Ernštreitsi sõnul keeruliseks inimeste harali eluviis. "Kui liivlased elasid Liivi rannas, oli nende argipäev suhteliselt sarnane. Käidi kalal, tehti samu töid," kirjeldab ta. Tänapäeval on igaühel oma elukohas uued huvid ja ametid. Samas ühendab neid inimesi ikkagi ühine liivi päritolu ja läbi aegade tugevaks jäänud idenditeet.

Harali elavatele inimestele keeleõppe korraldamine on Ernštreitsi sõnul olnud omaette katsumus. Alates 1992. aastast on toimunud liivi laste suvelaager, millest nüüdseks on saanud suvekool. Laagri pluss on teaduri sõnul selle etteplaneeritavus: kõik liivlased teavad, millal kokku tulla. Samas oli laager keeleõppe mõttes pikalt suletud ring. "Kord aastas on lapsed kümme päeva koos, õpivad keelt ja praktiseerivad seda. Samas pärast nad terve aasta seda ei kasuta ega saa sellele ligi," sõnab Ernštreits.

Viimastel aastatel näeb ta aga, et olukord on muutunud oluliselt paremaks. "Eelmisest aastast hakkas meil Läti haridusministeeriumi toel tööle liivi keele ja kultuuri õpetamissüsteem. Seal õpitakse liivi keelt põhimõtteliselt aasta läbi," märgib ta. Keeleõpe toimub Liivi instituudis hübriidõppena ning selles osalevad liivi keele kõnelejad ja uurijad. "Esimesi tulemusi nägime juba praegu suvekoolis. Lapsed, kes olid talve läbi õppinud hakkasid seal toimima õpetajatena ja keelekasutus kasvas oluliselt," meenutab teadur.

Muutustele aitab tema sõnul kaasa aastast 2022 Liivi instituudis toimiv virtuaalne liivi keele rääkijate kaasamise programm. "Üritame oma teadusprojektidesse ja ettevõtmistesse kaasata liivi keele rääkijaid. Nad aitavad meil tekste translitereerida, annavad häälenäiteid või aitavad õpetada," loetleb ta. Selle tulemusel on liivi keel muutunud Liivi instituudis üheks töökeeleks. Niisamuti käib töö liivi keeles 2024. aastal asutati liivi keele komisjonis. Tagatipuks on liivlastel Ernštreitsi sõnul elav kulutuurielu, sh üheksa muusikakollektiivi, kolm luuletajat ja kolm teatrtegijat.

Kuhu peaksid keele taastamispüüdlused aga välja jõudma? Teaduri sõnul on see suur küsimus iga väikekeele jaoks. "Oleme instituudi tegemistega üritanud innustada inimesi liivi keelt kasutama ja uut kultuuri looma," osutab ta. Just kultuuriprotsess tagab tema sõnul tuleviku kultuuripärandi tekke. Niisiis pole liivi keele kaitses rõhk niivõrd vana pärandi säilitamisel, kuivõrd keele jätkusuutlikkusel. Üks eesmärk on teha liivi keele kasutamine jälle igapäevaseks normaalsuseks "Teiseks tahame, et me ei kaitseks 50 aasta pärast tänapäevale tagasi vaadates täpselt seda sama, mida praegu," ütleb teadur.

Valts Ernštreits pidas plenaarettekande "Building a Future for Livonian" ("Liivi keele tulevikku ehitades") Tartu Ülikoolis 14. rahvusvahelisel fennougristika kongressil (CIFU XIV).