Piilparti on maailmas üle seitsme miljoni. Euroopa Liidus on liigi arvukus aga kesise pesitsusedu tõttu vähenemas. Põhjanaabrite juures Soomes on tema arvukus 39 aastaga kahanenud 26 protsenti, viimase kümne aastaga 24 protsenti, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Liigi edukuse tagamiseks on oluline kõrge sigimisedukus, sest aastas hukkub looduslikel põhjustel ligikaudu 53 protsenti isenditest. Lisaks on liik hinnatud jahilind. Kõrge loodusliku suremuse tõttu ei ole jahi piiramine liigi seisundi parandamiseks tõhus, rohkem oleks kasu sigimisedu tagamisest. Selleks aga on vaja liigile sobilikke elupaiku.

Euroopas pesitseb piilpart happelise veega aladel, näiteks turbastes elupaikades. Eelkõige leidub tema pesi rabades, lodudes ja väikestel, aja jooksul kuivenduse tõttu märkimisväärselt kahanenud pindalaga veesilmadel. Kuigi liik võib pesitseda ka mujal, on tema arvukus kõrgeim just nimetatud turbasamblarohketes elupaikades. Seetõttu võiks märgalade taastamine liigi arvukusele mõjuda soodsalt.

Paraku on enam kui pool Euroopa Liidu turbaaladest põllumajanduse või metsanduse tarbeks tehtud kuivenduste tõttu halvenemas. Senistest teadusuuringutest saadud andmed lubavad eeldada taastamiste positiivset mõju piilpardile. Sellest hoolimata on vaja saada ka loodusest tõendeid, mis kinnitavad, et pärast veetaseme tõstmist tõuseb alal piilpardi arvukus.

Teadlased, teiste seas Meelis Leivits Eesti Keskkonnaagentuurist, koondasid ja analüüsisid erinevaid rakendus- ja teadusuuringute andmeid, sealjuures näiteks 36 Soome ja 11 Eesti taastatud alade kvantitatiivsed andmed. Nendest selgus, et kuivendatud elupaikades loodusliku veerežiimi taastudes suureneb seal tõepoolest pesitsevate piilpartide arv. Tõenäoliselt juhtub see põhjusel, et tekkinud elupaigas on poegade toitmiseks palju selgrootuid.

Vaadeldes vaid Eesti 11 turbaala andmeid, saadi kinnitust, et pärast veerežiimi taastamist kasvas piilpartide arvukus ligikaudu kümme korda – taastamise-eelselt kolmelt paarilt kuni 35 paarini. Soome turbast ammendunud jääksoode taastamise järgselt oli piilpartide asustustihedus väiksem kui veel säilinud looduslikel turbaaladel. Suurbritannias Walesis on 40 aastat pärast kraavide sulgemist pesitsevaid piilparte jätkuvalt kolm-neli korda rohkem, kui oli enne kraavide sulgemist.

Veepeegli tekkimisest või suurenemisest olulisem on piilpardile kraavide sulgemisega kaasnev kaldajoone pikenemine ehk liigendatud veesilmad. Soomest on teada näide, kus pärast tehismärgala loomist tõusis seal piilpardi arvukus mitu korda kõrgemaks kui looduslikel järvedel. On teada, et piilpart hõivab kiiresti ka kopra üleujutatud alad: ilmselt seetõttu, et seal on palju poegadele toiduks sobivaid vesikirpe, sääsevastseid ja vesikakandeid.

Senisetele uuringutele tuginedes võib väita, et turbaala loodusliku veerežiimi taastamisel on soodsa mõju tõenäosus piilpardi arvukusele väga suur. Soome andmed näitavad, et võrreldes jääksoode taastamisega kasvas pärast turbaalade taastamist piilpardi arvukus seal 78–219 protsenti. Soome andmed näitavad ka, et piilpardile on soodne paljude väikeste üleujutusalade tekkimine, saarte olemasolu ja võimalikult pikk kaldajoon.

Siiski tuleb taastamistöid hoolikalt planeerida ja koguda võimalikult palju teaduspõhiseid tõendeid. Kuna looduskaitses on raha vähe, keskendutakse sageli juba töötavatele lahendustele, kuid tegevust veelgi tõhustavale olukorra jälgimisele ressursse ei jagu.

Näiteks Suurbritannias on vaid 11 turbaala taastamisel keskendutud ka järelseirele, kokku on aga selliseid taastamisprojekte üle 200. Kuigi tõendeid veerežiimi taastamise hea mõju kohta koguneb üha juurde, on vaja tähelepanu hoida ka taastamise soodsal mõjul teistele liikidele.

Uuring avaldati ajakirjas Mires and Peat.