Tehnoloogia areng on viimastel aastatel toonud tehisintellekti (TI) meie igapäevaellu ulatuslikumalt kui kunagi varem. ChatGPT, automaatsed hindamissüsteemid, nutikad õpirakendused ja personaliseeritud õpiteed on muutumas normaalseks osaks hariduskeskkonnast. Ent uued tööriistad tõstatavad vana küsimuse: kuidas nendega toime tulla? Eriti õpetajate vaates, kelle õlgadele langeb TI rakendamise tegelik vastutus.

Möödunud, 2024. aasta sügisel viis Tallinna Ülikool läbi ulatusliku õpetajate uuringu, milles osales 3848 õpetajat 133 üldhariduskoolist. Erinevate päevakajaliste ja oluliste teemade kõrval uurisid teadlased, kuivõrd valmis on õpetajad TI tööriistu õpetamisel kasutama, kui kasulikuks nad neid peavad ning millised tegurid mõjutavad otsust TI poole pöörduda.

Tulemused heidavad valgust mitte ainult haridustehnoloogia hetkeseisule Eestis, vaid ka õpetajate tegelikele vajadustele, hirmudele ja ootustele.

Tehisintellekt erinevates kooliastmetes

TI pakub hariduses märkimisväärseid võimalusi: see aitab automatiseerida aeganõudvaid tegevusi, pakub personaliseeritud õppematerjale ning jälgib õpilaste arengut. Kui need tööriistad jäävad aga kasutamata, jäävad ka need võimalused rakendamata.

Uuring näitas, et 53 protsenti vastanud õpetajatest olid TI tööriistu oma töös juba kasutanud – ehk peaaegu pooled siiski mitte. Põhikooli õpetajatest kasutas TI vahendeid 66 protsenti, samas kui gümnaasiumiõpetajatest vaid 50,1 protsenti.

Erinevus võib peegeldada kooliastmete erinevaid vajadusi: põhikooli õpetajad puutuvad sagedamini kokku mitmekesiste õpilaste ja individuaalse lähenemise vajadusega, mistõttu ollakse avatumad innovatiivsete töövahendite katsetamisele. Gümnaasiumiastmes võib TI kasutamist pärssida liigne ainetekesksus.

Uuringust selgus ka, et TI-tööriistu kasutavad õpetajad tunnevad end märksa kindlamalt ja peavad neid tunni efektiivsuse tõstmisel eriti kasulikuks.

Mis mõjutab õpetaja otsust TI-d kasutada?

Uuringust selgus, et otsust TI-d kasutada mõjutavad rohkem kaks tegurit: valmidus ja tajutud kasulikkus. Valmidus tähendab siin õpetaja tunnetust, et tal on piisavad teadmised ja oskused TI-tööriistade kasutamiseks. Tajutud kasulikkus viitab uskumusele, et need tööriistad aitavad päriselt õpet tõhusamaks ja õpilasekesksemaks muuta.

Õpetajad, kes TI-d kasutasid, hindasid kõrgemalt nii oma valmisolekut kui ka tööriistade kasulikkust. Eriti tõid nad esile TI võimalusi aidata tunde efektiivsemalt läbi viia. Samas olid nad ettevaatlikumad väites, et TI võimaldab paremat individuaalset lähenemist – siin jäädi pigem kõhklevale seisukohale.

TI-d mitte kasutanud õpetajad hindasid aga kõige kõrgemalt juhtkonna toetust, kuid tundsid suurimat puudust just teadmistest ja kindlustundest kasutada TI-lahendusi. Need õpetajad, aga kes TI-vahendeid ei kasuta, võivad just tunnetada suuremat vajadust juhtkonna toe järgi.

See tähendab, et pelgalt töövahendite olemasolust ei piisa. Kui õpetaja ei tunne end kindlalt ega tea, kuidas TI tema tööle väärtust lisab, jääb tehnoloogia seisma. Vastupidi, kui õpetajal on arusaam ja kindlus, kuidas uut tehnoloogiat efektiivselt õppetöö vankri ette rakendada, siis tekib valmisolek katsetada ja arendada.

Koolijuhtide ja poliitikakujundajate roll

Uuringust ilmnes, et õpetaja taust, näiteks vanus või staaž, ei määra oluliselt, kas ta kasutab TI-d või mitte. Määravaks saavad hoopis keskkond ja juhtimispraktikad. Siin tulebki mängu koolijuhtide ja hariduspoliitika roll: luua tingimused, kus õpetajal on võimalik õppida, katsetada, eksida ja edasi areneda. Koolitused, tugivõrgustikud ja eetilised juhised on olulised haridusinnovatsiooni nurgakivid.

Koolijuhid mängivad siin keskset rolli. Kui juhtkond suhtub TI-sse ettevaatlikult või ei paku õpetajatele praktilist tuge – olgu selleks sisekoolitused, koostöögrupid või lihtsalt aeg uue proovimiseks –, siis ei teki ka õpetajates usaldust ega julgust midagi muuta. Innovatsioon hariduses sünnib tihti just usalduse ja koostöö pinnalt, mitte üksikute entusiastide jõul.

Sama oluline on hariduspoliitika laiemalt. TI ei peaks olema pelgalt läbiv teema strateegiates, vaid sisuline osa õpetajakoolitusest ja täiendõppest. Poliitikakujundajad saavad luua pikaajalisi tugistruktuure, näiteks piirkondlikke mentorvõrgustikke ja praktilisi koolituskeskusi, kus õpetajad saavad katsetada ja õppida koos teistega. Lisaks on võimalus kooli tasandil luua meeskonnad, kes toetavad teisi õpetajaid nii tehniliselt kui ka metoodiliselt.

Kokkuvõtteks

• Õpetaja valmisolek ja arusaam TI kasulikkusest määravad, kas tehnoloogia jõuab klassiruumi igapäevaellu.
• Tehnoloogia kasutamine ei sõltu vanusest ega staažist, vaid sellest, kas
• õpetaja tunneb tuge ja saab vajalikud oskused.
• Koolijuhtide kätes on luua keskkond, kus õpetajal on lubatud katsetada, õppida ja eksida.
• Poliitikakujundajad peavad looma kestlikke, süsteemseid tugimehhanisme, mitte lootma lühiajalistele projektidele.

Kui soovime, et Eesti kool liiguks julgelt tulevikku, peame alustama praegu – toetades neid, kes seisavad iga päev klassi ees ja kelle käes on tehnoloogia tegelik potentsiaal. Kasvamas on põlvkond noori – Generatsioon AI –, kelle jaoks tehisintellekt on sama loomulik kui otsingumootor või nutitelefon. Meie vastutus on tagada, et õpetajad suudaksid nendega sammu pidada – mitte pelgalt tehniliselt, vaid tähenduslikult toetades nii õppimist kui ka õpetamist.