Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte ja keeletüpoloogia kaasprofessor Miina Norvik rääkis, et eeskätt soome-ugri ja Uurali keelte suguluse tuvastamine sai alguse juba 18. sajandil. Sellest ajast alates on keeleteadlased pidevalt uurinud, kuidas on need keeled omavahel suguluses ning kuidas need aja jooksul hargnesid. 

Eesti keele ja ka näiteks soome keele ajalugu on ülikoolides keeleteadlaste jaoks olnud tähtis uurimisvaldkond. Kuigi praegu on Norviku sõnul eesti keele arengust juba päris hea ettekujutus, on kindlasti veel palju uurida. Viimasel ajal on uurimistöösse palju panustanud ka teised teadusvaldkonnad. Erialadeülene koostöö on aidanud täpsustada, täiendada või ümber hinnata lahknevusi. Seega on teadmised aja jooksul aina laienenud. 

Kui varem arvati, et eesti keel on umbes 8000 aastat vana, siis nüüd on selgunud, et nii vana see siiski ei ole. Võib arvata, et eesti keel eristus teistest soome-ugri keeltest umbes 2000 aasta eest. Selle teadmiseni jõudmisel oli palju abi arheoloogidest. "Varem arvati, et meie keelelised esivanemad jõudsid siia juba kammkeraamikute ajal, kuid nii vara see siiski juhtuda ei saanud. Siin on koht, kus keel ja arheoloogia saavad kokku ning arheoloogiast on tulnud uusi teadmisi," selgitas Norvik.

Teine valdkond, mille kaudu on uusi teadmisi tulnud, on geneetika. "Kui räägime läänemeresoome keelte saabumisest Läänemere kallastele, siis on geneetilised uuringud näidanud, et eestlaste seas on nn Siberi komponent, mida on täheldatud ka teistel soome-ugri rahvastel," ütles ta. Arheoloogia ja geneetika koos käsitlemine on andnud palju uusi teadmisi, aidates täpsustada eesti keele kujunemist ja ajalugu.

Praeguse arusaama järgi lahknes läänemeresoome algkeele ühtsusest esimesena lõunaeesti keel, umbes 2000 aastat tagasi. Kuigi lõunaeesti keel eristus varakult, on põhjaeesti ja lõunaeesti keeled olnud ühe riigi piires taas kontaktis ning teineteist mõjutatud.

Kui vaadata teisi keelelahknemisi, eraldus pärast lõunaeesti keelt liivi keel, seejärel põhjaeesti ja vadja keel. Põhjaeesti keel lahknes umbes 1500 aastat tagasi. "Seega, kui küsida, kui vana on eesti keel, võiks umbkaudseks ajaks määrata 1500–2000 aastat. Sel perioodil räägiti siiski veel hõimukeeli mitte tänapäevast eesti keelt," selgitas Norvik.

Eesti keele elujõulisus

Üldises plaanis läheb eesti keelel Miina Norviku sõnul praegu väga hästi ning keel on elujõuline. Maailmas on umbes 7000 keelt ning eesti keel on kõnelejate arvu poolest viie protsendi enim kõneldud keelte hulgas, mis on Norviku sõnul päris hea näitaja. Ta tõi välja, et keskmiselt on keelel maailmas ainult 10 000 kõnelejat. Keele head seisundit näitab seegi, kui seda kasutatakse väljaspool kodu. "Ehk siis eesti keel on riigikeel, mida kasutatakse riigi- ja haridusasutustes," selgitas kaasprofessor.

Kui keele elujõulisus paistab Norviku sõnul mitme näitaja poolest positiivselt silma, siis ei saa loorberitele puhkama jääda. "Pidevalt on õhus see, kuidas eesti teaduskeel püsiks, inimesed teaksid ikkagi kõnekäände või vanasõnu ning nad oskaksid end selles keeles väljendada. Eks selle nimel tuleb ikka tööd teha, aga laias laastus läheb eesti keelel hästi," ütles ta.

Kas eesti keel on eriline?

Miina Norvik tõi välja, et sageli inimesed mõtlevad vahel vähe sellele, kui eriline on näiteks võimalus omandada Eestis kõrgharidust eesti keeles. "Maailma mõistes on see midagi väga suurt, sest kõrgharidust on võimalik omandada ainult umbes umbes sajas keeles," ütles ta.

Sageli räägitakse, kuidas eesti keel on eriline, sest selles on 14 käänet. Tegelikult sellega Eesti maailmas silma ei paista. Norviku sõnul eesti keelel ühte sellist omadust, mis kogu keele eriliseks teeks. Näiteks on mõnes keeles ka 18 käänet ning Kaukaasia keeltes võib neid olla veel rohkem.

Vahel tuuakse esile, et eesti keeles ei ole sootunnuseid nii nagu inglise või vene keeles. Seegi pole Norviku sõnul midagi erilist. Maailma mõistes on see tavaline, et ei ole sookategooriaid.

Isegi õ-tähes pole midagi ainulaadset. See on kasutusel ka Lõuna-Ameerikas kõneldavates keeltes, kuigi seda hääldatakse veidi teisiti.

"Ütleks, et meid teeb eriliseks pigem see, kui hakkame erinevaid tunnuseid kokku panema: on üks keel, kus on 14 käänet, õ-häälik, pole sugu ning seda loetelu jätkates saab erilise keele. Aga tuua üks asi välja ning lüüa vastu rinda, et kusagil mujal seda ei ole, seda öelda ei saa," rääkis Norvik.