Helen Hint: lõputöö kirjutamine on nagu leiva küpsetamine

Vältimatu on, et tekstirobotite ajastul muutub mõnevõrra lõputöö kokku kirjutamise protsess ja tavad. Siiski ei vähenda see iseenesest lõputöö koostamise väärtust, kirjutab Tartu Ülikooli väljendusoskuse lektor ja "Tekstirobotite kasutamine õppetöös" töörühma juht Helen Hint.
Kevadsemestri lõpp ülikoolides üle Eesti ja mujalgi maailmas toob kaasa suure lõputööde kaitsmise maratoni ning juuni teises pooles toimuvad tavapäraselt pidulikud lõpuaktused. Lõpuaktustel jagatakse tublidele üliõpilastele kätte kraadi kinnitavad diplomid. Valdavalt ongi sellise diplomi saamise oluliseks eelduseks just lõputöö, st bakalaureuse- või magistritöö kirjutamine ja edukas kaitsmine.
Viimase paari aasta jooksul on aga lõputöö tulevikku puudutavates aruteludes esile kerkinud murelikud noodid. Kardetakse, et tehisintellekti ja tekstirobotite lai levik ning kättesaadavus mõjutavad lõputöö kirjutamist sedavõrd, et selle seni nii oluline roll satub kahtluse alla.
Lõputöö tulevikku puudutavaid küsimusi lahkasime põhjalikult Tartu ülikoolis mai alguses koos Genti ülikooli kolleegidega peetud ümarlauas "Millist rolli mängib lõputöö kirjutamine tehisintellekti ajastul?". Siinses artiklis arendan edasi olulisemaid seisukohti, mis selles diskussioonis kõlasid.
Põhitoidus püsib
Olgu rahustuseks kohe öeldud, et kuniks peetakse oluliseks säilitada akadeemilist kõrgharidust ning mõtlemis- ja argumenteerimisoskuse kujundamist kui selle tuuma, seniks elab edasi ka lõputöö.
Nii nagu leib ei ole inimeste toidulaualt kuhugi kadunud, ehkki tänapäeval on võimalik valmistada kas või seeneniidistikust nn liha, nii ei hakka ka lõputöö või laiemalt igasugune kirja pandud uurimistöö veel ülikoolidest kusagile kaduma. Leib on jätkuvalt inimkonna olulisim toit, samamoodi on lõputöö või teadusartikkel akadeemilise uurimistöö olulisim väljund.
Vältimatu on, et generatiivse tehisintellekti ajastul muutub mõnevõrra lõputöö kokku kirjutamise protsess ja tavad. See aga ei vähenda iseenesest lõputöö koostamise väärtust.
Praegune suur mure lõputöö tuleviku pärast on tingitud vahest sellest, et lõputööst kiputakse mõtlema kui lihtsalt tekstist. Samuti on tekkinud kujutlus, et selle lihtsalt teksti saab kokku panna ka tekstirobot, kui inimene robotile ainult vastava käsu sisse söödab. Võrdluseks: kui ammustel aegadel oli tavaks leiba ise oma koduses majapidamises küpsetada, siis tehnoloogia arenedes liikus leivaküpsetamine suurtesse leivatehastesse ja tänapäeval ostab suurem osa inimestest oma igapäevast leiba poest.
Niisiis võib esimese paralleelina tunduda, et kui varem kirjutasid üliõpilased oma lõputööd usinalt ise, siis nüüd on lõputöö kirjutamise vastutus liikunud masinate kätte ning töid (")ostetakse(") lihtsalt mingist e-poe-laadsest rakendusest. Hirmu külvab veelgi asjaolu, et usaldusväärset tekstiroboti kasutamise tuvastust pole olemas ning ilmselt pole seda võimalik ka tulevikus arendada.
Ei tohi aga unustada, et korraliku lõputöö kirjutamiseks tuleb üliõpilasel läbi käia terve pikk rida teadustöö eri samme. Sealhulgas tuleb tal leida oma erialal oluline lahendamist vajav probleem ja paika panna oma eesmärk ning sõnastada küsimused või hüpoteesid probleemi lahendamiseks. Ühtlasi peab tudeng töötama läbi teemakohased teadusallikad ja leidma eesmärgi täitmiseks sobiva metoodika. Tal tuleb koguda oma uurimuse jaoks vajalikud andmed, kogutud andmeid analüüsida ning nendest andmetest välja joonistuvaid mustreid varasemate uurimuste valguses selgitada.
Ometi ei teki leib leivatehases iseenesest, ilma tehases töötavate pagarite teadmisteta, kuidas seda valmistada. Niisamuti ei saa ükski üliõpilane tekstirobotist teadustööd kätte, kui tal endal puuduvad teadmised, kuidas teadustööd koostama peaks. Lisaks on tekstiroboti väljundist hõlpu otsival üliõpilasel tarvis oskuslikult kasutada oma erialaseid teadmisi. Ilma nendeta pole kuidagi võimalik hinnata, kas tekstiroboti toodang on sisukas ja kooskõlas tegelike faktidega.
Ehk siis – tulles tagasi leivatoodete juurde – isegi, kui üliõpilane prooviks n-ö sitast saia teha, siis oma isikliku panuseta poleks lõpptulemus ikka parem kui aganaleib.
Niisiis ei ole mõeldav, vähemalt praeguste tekstirobotite võimekust arvestades, et kogu lõputöö kirjutamise võiks täielikult tekstiroboti kätte anda. Tõsi küll, lõputöö koostajatel on võimalik oma töö eri etappide kirjapanekuks tekstiroboti abi kasutada, ent kas sellise abi kasutamine iseenesest osutab sellele, et lõputööde kirjutamine on muutunud mõttetuks? Samamoodi võiks küsida, kas ise kodus leiva küpsetamine on vähem n-ö päris, kui leib küpseb elektriahjus, mitte kuusepuudega kuumaks köetud leivaahjus.
Tekstirobotisse tuleks samuti suhtuda nagu lihtsalt järgmisse tehnilisse abivahendisse, mis võib mingites aspektides kirjutaja tööd lihtsustada. Kipuvad ju need ülesanded, millega tekstirobot kirjutajat päriselt aidata saab, olema eelkõige mehaanilist laadi. Samamoodi aitab kaasaegne küpsetusahi kodupagaritel aega ja jõudu säästa, kuid tulemuseks saab siiski sooja leiba – mõtelge!
Kaua tehtud kaunikene
Lõputöö kirjutamise ainus eesmärk muide polegi uurimuse enda läbiviimine ja mingi uue teadmise loomine. Eelkõige on lõputöö kirjutamise väärtus hoopis selles, et protsessi käigus toimub väga tõhus õppimine.
Tabavalt on ise kirjutamise olemust iseloomustanud Annette Vee, kes rõhutab n-ö viljaka ebakindluse vajalikkust – ainult keeruliste kontseptsioonidega ise maadeldes ning nende üle arutledes võivad õppijad jõuda uute oluliste küsimusteni ja selle kaudu enda jaoks tähenduslike uute teadmisteni.
Kohtumised ja arutelud lõputöö juhendajaga – mida kindlasti peab kogu juhendamisprotsessi jooksul olema rohkem kui kaks – peaksid samuti olema suunatud üliõpilase toetamisele ja kannustamisele, et ta jõuaks viljaka ebakindluse faasi ja liiguks sealt edasi üha järgmiste viljakate ebakindluste suunas.
Oluline on keskenduda sellele, mida üliõpilane oma tööd tehes (paremini) tegema õpib, mitte sellele, millistes lõputöö lausetes peaks üliõpilane oma sõnastust parandama ja kui palju täpselt on töös komavigu. Paraku läheb praegu veel ebamõistlikult palju auru lõputööde vorminõuete ületähtsustamisele. Selle kohta vt lähemalt Ilona Trageli arvamuslugu e-eksamite vormist ja sisust.
Kindlasti ei ole siinse artikli eesmärk öelda, et tekstirobotid lõputööde kirjutamise juures midagi ei muuda ja laskem aga vanaviisi edasi. Tuleb tagada, et üliõpilaste seas ei leviks ega süveneks arusaam lõputööst kui lihtsalt tekstist.
Selleks tuleb esmajoones mudida lõputööde juhendamise ja kaitsmiste käiku. Tehisintellekti ajastul on oluline, et lõputöö ning üldse kogu akadeemilise õppetöö väljundid ja õpieesmärgid oleksid selgelt läbi mõeldud ja ajakohastatud. Ei saa hindamisel lähtuda esmajoones sellest, kas tiitelleht on ikka vormistatud ilma leheküljenumbrita ja kas teise peatüki teise alapeatüki alajaotiste numeratsioon on õigustatud või mitte.
Lõputöö hindamisel on oluline hoopis see, kas üliõpilane on näidanud pikema perioodi jooksul oma aktiivset pühendumust ning kas töö on valminud väiksemate sammude haaval, millest igaühel on oluline roll üliõpilase arengus. Ei tohiks vastu võtta ja kaitsmisele lubada neid lõputöid, mis ongi kokku pandud kahe nädala jooksul enne tähtaega. Nende puhul võib tõesti tekkida kahtlus, et tekstiroboti abi on kasutatud ebaproportsionaalselt suures mahus.
Parem pisike pingutus kui suur nälg
Ilmselt nõustume kõik, et leiva küpsetamine ei ole siiski miski, mille inimene peab elus hakkama saamiseks kindlasti ära õppima. Samamoodi ei ole lõputöö kirjutamine tegevus, mis iga inimest, isegi iga üliõpilast peaks tingimata köitma.
Muidugi on ülikoolides nii praegu kui ka tulevikus palju noori, kes on oma isiklikust arengust sügavalt huvitatud ega soovi oma tegevusvõimekust masinatele loovutada. Siiski tuleb valmis olla ka väitlusteks nende üliõpilastega, keda kirjutamine ei motiveeri ning kes ei soovi või ei oska näha selle kasutegurit.
Ülikoolides tuleb teadlikult toetada neid üliõpilasi, kelle jaoks tundub väga pika teksti, nt lõputöö kirjutamine esialgu ületamatult keeruline ettevõtmine või kes on piisavalt laisad uskumaks, et tehisintellekti kirjutatud tekstide kasutamine on hea mõte. Praegu lasub ülikoolidel suur vastutus nii üliõpilastele kui ka ühiskonnale üldisemalt selgitada, mis on lõputöö kirjutamise tuum, ning pakkuda tähenduslikku lõputöö kirjutamise kogemust.
Ülikool kui akadeemiliste teadmiste ja oskuste tugisammas ei saa endale lubada seda, et loobub kirjutamise, st mõtlemise tähtsustamisest lihtsalt sellepärast, et edevad tehnilised vidinad teesklevad oskuslikult, et suudavad seda meie eest teha. Samamoodi ei saa pagareid õpetavad kutsekoolid käsi rippu lasta ja öelda, et meil on ju olemas leivaküpsetusmasinad, milleks meil enam vaja pagariõpilastele leivaküpsetamist õpetada.
Nii nagu jääksime ilma leivata nälga, jääks ka akadeemiline maailm ilma lõputööta kiratsema, kuni manduks ilmselt päriselt. Supermarketist võib saada üsna head leiba, aga kõige parem leib tuleb ikka pisikesest hubasest pagariärist või koduköögist. Niisamuti ei saa tehisintellekti nn poest päriselt head lõputööd ning ise tehtud, hästi tehtud jääb jätkuvalt oluliseks printsiibiks ka lõputööde maailmas.
Võib-olla aitaks lõputöö olulisust paremini esile tuua see, kui edaspidi räägiksime vähem lõputöö kirjutamisest ja mõtleksime sellest rohkem kui lõputöö... küpsetamisest.
Toimetaja: Airika Harrik