Kas olete tähele pannud, et me valime Euroopa Parlamenti teisiti kui näiteks riigikogu? Kasvõi erakonnad, keda edu saadab, on teised. Erinevad on ka valimislubadused. Kui riigikogu valimistel võistlevad erakonnad pahatihti selles, kes lubab valijale rohkem raha kätte, siis Euroopa Parlamenti kandideeritakse üldisemate ideeliste loosungite all.

Samuti on Euroopa Parlamendi valimised märksa rohkem isikuvalimised, kus konkreetsete programmiliste lubaduste asemel on fookuses kandidaadi enda väärtused, isikuomadused ja kogemused.

Põhjus seisneb osaliselt valimissüsteemis. Euroopa Parlamenti valime me vaid seitse esindajat ja terve Eesti on üks valimisringkond. See tähendab, et kõigil valijatel on võimalik valimissedelile kirjutada mõne Eesti poliitika superstaari kandidaadinumber, kes muidu vaid oma kodupiirkonnas kandideerib.

Teisalt muudab eurovalimised isikuvalimisteks Euroopa Parlamendi saadiku teistsugune rollikontseptsioon. Kui riigikogus tuleb olla saadikutel paratamatult rohkem parteisõdur ja sageli hääletada nii ,nagu fraktsioon ütleb, siis Euroopa Parlamendis sellist parteidistsipliini ei ole. Seetõttu ongi hästi oluline valitava saadiku südametunnistus, ilmavaade ja muidugi ka võimekus Eesti huvid oma europarteis maksma panna.

Niisiis, hinnakem seda teistsugusust ja mingem valima!

Ajalugu on näidanud, et Euroopa Parlamendi valimistel on iga eesti valija hääle kaal suur. Aastal 2019 otsustas ühe saadiku parlamenti pääsu vaid 15 häält* ja ka see kord võib rebimine tihe tulla.

* 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus valituks Sven Mikser, kes sai kokku 2886 häält ning pälvis seega teise sotside valimisnimekirja mandaadi. Sotsiaaldemokraatide nimekirjas finišeeris kolmanda tulemusega Indrek Tarand, kes sai 2857 häält. Kui aga 15 inimest, kes toetasid Mikserit, oleks oma hääle hoopis Tarandile andnud, oleks mandaadi pälvinud hoopis Tarand.