Rääkides joogiveevarudest, tuleb alustada sellest, kui palju vett Eestis üldse on. Aasta keskmisest sademete kogusest jääb meil tagasi atmosfääri aurumata veidi alla poole. Seda, keskmiselt 14 km³ vett, mis voolab igal aastal jõgede kaudu merre ja infiltreerub põhjavette, saame käsitleda vaba veeressursina. Sellest peab jätkuma nii inimestele kui ka kõikidele teistele liikidele.

Keskmiselt kasutame praegu ära seitse-kaheksa protsenti sellest varust. Seejuures suurema osa sellest moodustab Narva elektrijaamade jahutusvesi, mis tegelikult lastakse peaaegu muutumatul kujul loodusesse tagasi.

Seega üldiselt on Eestis vett piisavalt ja selle otsalõppemist pole karta. Seda erinevalt näiteks paarikümnest riigist Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias, kus kasutatakse igal aastal üle 100 protsendi aastasest taastuvast veeressursist. Nad kas kurnavad oma aeglaselt taastuvaid põhjaveevarusid või peavad tootma magevett mereveest juurde.

Sajandi lõpuks prognoositakse Eesti alal sademete kasvu kuni viiendiku võrra. Seega peaks tulevikus vett senisest veel rohkem olema. Probleem on aga selles, milline see vesi on ja kus see on. Sellest, et mööda Emajõge voolab Peipsi järve igal aastal kaks kuupkilomeetrit vett, on Hiiumaa elanikule vähe kasu. Sellest on vähe kasu isegi Tartu elanikule, sest Emajõe vee joogiks tarvitamiseks tuleks selle puhastamiseks rohkelt raha kulutada.

Nii Tartus kui enamikus Eestis peale Tallinna ja Narva on eelistatud joogiveena kasutada põhjavett. Seda tekib meil aastas juurde vaid 15 protsenti kogu taastuvast veevarust. Meil on juba praegu piirkondi, eelkõige Viimsi poolsaar, aga järjest enam ka teised Tallinna ümbruse vallad, kus tarbimine ületab põhjavee taastumist või on selleni jõudmas.  

Sademete, eelkõige intensiivsete paduvihmade suurenemisega ennustatakse Eestisse ka põuaperioodide intensiivistumist. Seega võib prognoosida, et teatud tihedamini asustatud piirkondades ja kuivaperioodidel võivad kergesti kättesaadavad joogiveevarud tõepoolest otsakorrale jõuda. Sellisel juhul tuleb hakata tegema suuri investeeringuid pinnavee joogikõlbulikuks puhastamiseks ja selle inimesteni toimetamiseks pikkade torustike rajamiseks.

Samas meil vähemalt on ja jääb eeldatavalt ka tulevikus olema piisavalt pinnavett, mida piisava raha olemasolu korral joogikõlblikuks muuta. Mereveest ei pea me hakkama joogivett tegema.