Ameeriklasest ajalehtede kirjastaja Joseph Pulitzeri 1917. aastal loodud auhinnaga tunnustatakse silmapaistvaid saavutusi avalikkuse teavitamise vallas. Auhindu antakse kokku paaris tosinas formaadis ajakirjanduslikust tekstist ja fotograafiast muusika, teatri ja kirjanduseni. Asutaja soov oli austada uurijate julgust ning innustada loovust, et seeläbi harida, inspireerida ja rikastada suuremat üldsust. Silmapaistvatele isikutele nende töö eest tähelepanu osutamisega saavutas Pulitzeri auhind ka ise erilise kvaliteedimärgi kuvandi.

Auhinna nominatsioon saadab avalikkusele sõnumi ühe nende liikme erakordsusest. Tunnustus võib lennutada tema karjääri ja tööd ülemaailmse publiku tähelepanu taevasse. Lisaks fotograafide välklambi sära käes kümblevale autoritele toob Pulitzeri preemia varjust avalikkuse ette lood ühiskonda mõjutavatest protsessidest, aidates kaasa maailma paremale informeerimisele.

Mõnes kategoorias nagu muusika, teater ja kirjandus valitakse nominente vaid ameeriklaste seast. Üleilmse kuulsusega ajakirjanduslike formaatide kategooriad on kõigile avatud eeldusel, et tekst on avaldatud ka USA ajakirjanduses. Esitatud tööde seast valib auhinnasaajad enamuse otsuse põhjal välja enam kui sajaliikmeline komisjon.

Kuuendal mail kuulutati välja selle aasta Pulitzeri preemiate saajad. Vaieldamatult on iga kord eriline pelgalt juba selle tõttu, et pärjatud autorid on saatnud korda midagi väga erilist. Auhind toimibki pigem väärt asja avastamise märguandena. Ometi peetakse seekordset, 108. auhindamist kõigest varasemast erilisemaks. Esimest korda läks ajakirjanduslike auhindade enamus veebipõhistele väljaannetele. Veebis avaldatud tööd kogusid 12 auhinda, traditsioonilise ajakirjanduse kaheksa vastu.

Kinole on Oscarid, raadiole, televisioonile on Peabody auhind, kirjandus saab osa Nobeli aurast, igas riigis on veel rida lokaalseid valdkondlikke auhindu jne. Pulitzeri ajakirjandusauhind oli loodud mõeldes ja teades vaid pabermeediat. Veebis avaldatud materjale lubati auhinnakonkursile alles 2009. aastal. Veebiajakirjandus oli selleks ajaks umbes 15-aastane arvestades, et suuremad ajalehed olid veebis esindatud 1996. aastast.

Esialgu tärkas suur vastuseis. Digitaalset meediat ei tahetud pidada ajakirjanduseks. Oli ju seni ajakirjanduse tunnuseks ajalehes trükitud tekst. Antud formaadist tulenesid selged kriteeriumid milline tekst, millal ja millisena pääseb avalikku ruumi. See tähendas, et isegi päris ajakirjaniku iga tekst ei pääsenud paberile ja selle kaudu avalikku teadvusesse. Analoogne filter eksisteerib raadios ja televisioonis. Ajakirjandus oli vähestele võimalik mitmeastmelise valideerimise saavutus.

Veebiajakirjandus levis ajalehtedest, raadio ja telemeediast kiiremini ja mis eriti oluline, rohkemate silmadeni, tihti kohalikust tarbijaskonnast kaugemale, üle riigi ja ajapiiride. Ajast rääkides oli veebimeedia lisaks kiirusele ka mõnikord ajast ees. Täis spekulatsioone, mida varasem ajakirjanduslik distsipliin endale ei lubanud. Sündmused ei pidanud ootama, kuni valmib tekst, läbib toimetustsükli ning alles siis heal juhul avaldatakse ettemääratud tootmistsükli põhiselt tunde ja isegi päevi hiljem.

Traditsioonilist ajakirjandust hindavale osale tegi vahest kõige enam tuska asjaolu, et veebimeedias võib uudistest rääkida ükskõik kes. Paljudel juhtudel osutusid sellised allikad ootamatult populaarseteks. Hoolimata lihvimata grammatikast, struktureerimata tekstist ja üleüldisest teadmatusest seni ajakirjanikuks olemise juurde kuulunud kannatustest.

Traditsiooniline ajakirjandus võis uskuda vähemalt sajandi nende kätte kuulunud võimu jätkumisse ja pühenduda nendele omaste reeglitega mängule. Avastades vaid, et tegelik võim on olnud kogu aeg lugejate käes. Antud asjaolu oli teada reklaamiandjatele. Aastal 2019 ületas digitaalses meedias avaldatud reklaamide müügikäive traditsioonilisele ajakirjandusele antava tasu. Uudisele järgnes hüppeliselt ajalehtede trükkimisest loobumine.

Üleilmse reklaamimüügi käibe suuruseks hinnatakse peaaegu triljon dollarit. Tegu on piisavalt suure summaga, et midagi vägevat ära teha. Kui vaid saaks endale sellest võimalikult suure osa. Viimase kuue aastaga on trükimeedia osa pirukast kukkunud poole peale. Raha pole kuhugi kadunud. See leiab rakenduse digitaalses meedias.

Antud trend kajastub nüüd esmakordselt läbi Pulitzeri auhinnatud tööde, mille lõviosa ilmutati paberi asemel ekraanidel. Reklaam räägib vaid kvantiteedist. Silmade arvust, kuhu kuvada kassitoitu. Pole vahet, kas majapidamises kassid puuduvad või kui on, siis üpris pirtsakad loomad oma toidu harjumusi ei muudaks, lisaks reklaamide vaatamise mõttetusele.

Väärt mõtete edastamisega ei tohiks aga selliselt ümber käia. Lootuseks on võimalus tabada mõnd töötavat aju osa. Pulitzeri preemia hindab sõnumi kvaliteeti. Alates veebimeedia kaasamisega 2009. aastast, kulus selles keskkonnas avaldatud materjali kvaliteedi esiplaanile tõusmiseks 15 aastat.

Paraku ei tea lahjuks veebimeedia enamus auhinnast midagi. Väljaarvatud siis, kui sellega kaasneb mõni skandaal. Sellega paratamatult kaasneb kiuslik küsimus, millal saab auhinna esimene tehisaru koostatud ajakirjanduslik tekst.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".