Kriisidega seoses kasutatakse sageli fraasi ebaõnnestumiseks liiga suur. Sõnum jätab eksliku mulje suuruse päästvast efektist. Ütlus rakendub tegelikkuses üpris kitsale ettevõtete valimile. Neid iseloomustab sedavõrd oluline majandusega põimumine, et ebaõnnestumine oleks suuremale majandussüsteemile hukatuslik. Sellisteks ettevõteteks peetakse näiteks mõningaid panku.

Aastal 2008 alanud finantskriisi ajal kartsid suurte riikide valitsused, et mõned pangad on maailmamajanduse stabiilsuse seisukohalt kriitilise tähtsusega ja nende hukkumisega kaasneda võivate ulatuslikke majandushäirete vältimiseks rakendati märkimisväärseid päästepakette.

Meile tuttav Nokia kasvas kummitoodetest maailmas domineerivaks infotehnoloogia ettevõtteks. Telefonid on elukorralduse lahutamatud osad. Maailma juhtiva mobiiltelefonide valmistaja hukk ei ohustanud inimeste helistamisvõimalusi ja suurus ei päästnud Nokiat kokku varisemast.

Firma on küll alles ja toodab maailmas müüdavatest telefonidest paar protsenti. Põhiosas konkureerib telekom aga võrguseadmete turul. Eluspüsimine on jätkuv võitlus. Praegu on käimas iga seitsmenda töötaja koondamine. Nokia telefonide kunagise kuulsusega konkureerib firma kriisi viinud juhi tsitaat, milles võrdles ettevõtte seisu põleva naftaplatvormiga.

Natuke paremini on läinud 1911. aastal büroodes mõõtevahendite ja teabe haldamise seadmete valmistamisega alustanud ning pool sajandit hiljem arvutite ajastu tärkamisele panustanud IBM-il. Paremini selles mõttes, et firmas töötab praegu veel ligemale 300 000 töötajat. Sellegi ettevõtte kunagine sära on aga tuhmunud.

Küll armastatakse tsiteerida IBM-i isiklike arvutite laine eel juhtinud Thomas Watsonit. Peadirektor pakkus, et maailma turule mahuks vahest viis arvutit. Watson nägi arvutis arvutamismasinat. Ta hindas, et inimesi arvutamises ületava umbes viie masinaga saaks ära lahendada kogu maailma kõik arvutustehted. Läheks nüüd IBM pankrotti, ei asuks ükski riik firmat päästma. Maailmas on miljardeid arvuteid.

Raamatumüügiga alustanud Amazon on praeguseks maailma suurimaid jaekaupmehi, tegeleb meedia tootmise ja domineerib IT-vallas pilveteenuste sektoris. Ometi pole ka Amazoni haare sedavõrd suur, et kriisi korral alustaksid riigid selle päästmiseks ulatuslikke operatsioone. Pigem hingaks sajad, vahest isegi tuhanded konkurendid kergendunult ja võtaks firma teenuste pakkumise üle. Võib isegi öelda, et nad kannavad kaasas tikke, millega esimesel võimalusel Amazoni raha pumbanud platvormile tuli otsa panna.

Tootjate ja tarbijate pakkumiste vahendajana, raha ülekannete teostajana, investeeringuteks laenu andjana, finantsteenuste pakkuja ja rahasüsteemi stabiilsuse kontrollmehhanismina on kerge nõustuda, et mõne panga rivist väljalangemisega võib süütutele osapooltele kaasneda palju kahju.

Kehast paralleeli otsides võib pangandussüsteemi võrrelda südame-veresoonkonnaga. Nii nagu süda pumpab verd kogu kehas, et jaotada hapnikku ja toitaineid elunditesse ja kudedesse, säilitades elu ja tervist, liigutavad pangad majanduse jaoks raha, tagades ettevõtetele ja üksikisikutele tegutsemiseks ja kasvamiseks vajalike vahendite kättesaadavuse. Südant koos vereringega peetakse elutähtsaks ehk vitaalseks organiks. Iga inimese südame töös hoidmiseks tuleb sõna otseses mõttes isegi riik appi.

Kehas on teisigi elutähtsaid organeid. Üheks on aju. Kui pangandus sarnanes vereringele, siis head ideed puuduvad otsides ajule tsivilisatsioonist allegoorilist paarilist. Võiks ju arvata, et riigi ajuks on valitsusorganid, mis läbi seadusandlike ja reguleerivate asutuste langetavad otsuseid, loovad reegleid ja määravad ühiskonnale suuniseid. Sarnasus ajuga oleks olemas, kui vaid kodanikud oleks rahul ja õnnelikud ega kasutaks valitsuste suhtes ajule ebasobivaid väljendusi, rääkimata režiimi kõrvaldamise katsetest.

Vahest polnud arenenud tsivilisatsioon nii kaugele, et saaks rääkida ajust. On ju ka bioloogilises mõttes aju ajalugu suhteliselt napp, kõigest umbes 550 miljonit aastat. Kui elu Maal algas umbes 3,5 miljardi aasta eest, saadi umbes kolm miljardit aastat hakkama keskse ajuta.

Nüüd oleme vist jõudmas millegi ajuga võrreldava lähedusse. Antud idee valguses paistab vahest paremini välja, kas teadlik või instinktiivne protsess, kus loetud arv ettevõtteid teevad suuri panuseid tehisintellekti ehk piltlikult öeldes aju loomisele. Panustatakse enamusele maailmast kättesaamatu arvutusliku võimekusega taristu loomisesse.

Aasta alguses rääkis OpenAI juht Sam Altman, et uue TI järgmise arenguastme jaoks oleks vaja leida seitse triljonit dollarit. Oodatavalt põhjustas röögatu number kriitilisi reaktsioone. Vaidlustesse laskumata osutab pelgalt suurusjärk, et võimalus avaneks vaid piiratud arvule erakordsete võimetega ettevõtetele. Riikide TI-le ei tasu lootusi rajada.

Fantaseerimiseks leiab vihje Amazoni aktsionäridele saadetud kirjast, milles peadirektor Andy Jassy tutvustas firma tulevikunägemusena kolmekihilist TI-strateegiat. Amazon omab maailmas üht suurimatest pilveteenustest ja juhib üleilmset tarnete võrgustikku. Mõlema kombinatsiooni võib võrrelda närvisüsteemiga. Puudu on vaid aju ehk tsentraalne maailma kohta andmeid koguv ja klientide tuleviku ettenägev mehhanism. Midagi, mis annaks küsijale asjade asemel lahendusi koos vajatavate asjadega.

Paistab, et peadirektor valmistab investoreid valima radikaalse uuenduse ja vanaga jätkamise vahel. Ta vihjab, et raha teenimiseks peab raha investeerima. Vahest olemegi tunnistamas portsessi, mille tulemusel sünnib ebaõnnestumiseks liiga suur ettevõte.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".