Marja Vaba ja Loore Ehrlich: aeg on taas keskkond loodusega asendada

Keeleteadlaste arvates on looduskeskkonda tähistavad sõnad keeles üsna püsivad ja keskkonnakriisi tuules kasutatakse neid ka üha sagedamini. Nõnda oleks õige aeg loodussõnavara kriitilise pilguga üle vaadata, leiavad emakeelepäeval Kõnetoru asutaja Marja Vaba ning Eesti Loodusmuuseumi botaanik ja vanemkuraator Loore Ehrlich.
Emakeelepäeval on sobilik mõtiskleda loodusega seotud sõnade ja nende tähenduse üle. Kust on pärit sõnad mets, maa, loodus ja keskkond? Mida need meie kui rahva kohta ütlevad? Millised sõnad on iidsemad ning millised päris uued ja kas sõna keskkond sage kasutamine on ikka nii põhjendatud?
Keeleteadlaste arvates on looduskeskkonda tähistavad sõnad keeles üsna püsivad. Kui keeleajalukku vaadata, siis tundub, et maastiku, eluslooduse ja ilmastikuga seotu oli meie esivanemate keeles ja meeles olulisel kohal.
Kõnetoru asutaja ja koolitaja Marja Vaba ütleb, et sõnad maa, mets ja meri kuuluvad meie keele vanimate kihistuste hulka, selle vanuseks pakutakse 6000–10 000 aastat "Need on tuhandeid aastaid vanad sõnad," kinnitas ta, tuginedes erinevatele allikatele: "Uued sõnad on seotud aga tööstusajastu tuleku ja linnaelu leviku, aga ka teaduspõhise ühiskonna kujunemisega".
"Maa tähistab ühelt poolt maapinda või mulda, mis muutus inimesele eriti oluliseks pärast põllumajanduse levikut. Teiselt poolt tähistab maa kohta, kus me elame, tänapäeva eesti keeles on maa ja riik sünonüümid," ütles Vaba ja lisas: "Vaid paarsada aastat tagasi kutsusid eestlased ennast maarahvaks ja oma keelt maakeeleks."

Uued sõnad, mis on tulnud meie sõnavarasse alles väga hiljuti, on näiteks keskkond, elurikkus ja loodus. Neist viimane võeti eesti kirjakeeles kasutusele alles 17. sajandil ja see viitas toona kõigele, mille jumal on loonud. Vaba lisab, et mõnes murdes tähistab loodus käsitööeseme alustust: "Näiteks võib loodus olla sukal, kindal või kalavõrgul. Ka tänapäeval ei loo me ainult teoseid, vaid ka sukasilmi. Nii on sõna vana kasutus veel tänapäevalgi keeles näha".
Sõna tänapäevane tähendus – meid ümbritsev elu – on pärit 19. sajandi teisest poolest. Vaba toob välja, et tänapäeval ei seosta me loodust jumala looduga, vaid keskkonnaga, mida peame paremini hoidma.
Elurikkuse juured
Eesti Loodusmuuseumi vanemkuraator, botaanik Loore Ehrlich tõdeb, et kui küsida inimestelt, mis on loodus, siis nimetavad nad esmajärjekorras selle elusaid asukaid – loomi, taimi, seeni. "Pisukeste suunavate küsimuste toel jõutakse ka looduse eluta osani – rändrahnuni, millel kasvavad samblad ja samblikud; mulkani, kust ammutavad rammu nii puuhiiglased kui ka nõtked lillekesed, õhuni, mida hingab sinilill ja siil; veeni, mis on koduks üüratule liikide armeele jne," märkis Ehrlich.
"Looduse elus ja eluta osa on tihedalt seotud ja vastastikku teineteist mõjutavad. Loodus toimib isereguleeruva tervikliku süsteemina. Järgmise sammuna võiks mõte liikuda sellele, et ka meie kasutame looduse pakutavaid rikkuseid, oleme osa loodusest ja sellest sõltuvad," leidis vanemkuraator.

Rääkides sõnast elurikkus, tõdes Ehrlich, et see on ilus sõna, millel on suur sisu. Elurikkuse pakkus sõnana 2004. aastal välja Mikk Sarv bioloogilise mitmekesisuse vastena. See ei ole vaid liigirikkus, kuigi vahel kasutatakse neid sünonüümina, vaid ka liigi püsimiseks hädavajalik liigisisene geneetiline mitmekesisus.
"Sellest aru saamiseks võib mõtteid mõlgutada sugulusabielude ja sellest johtuvate tagajärgede üle. Ka koosluste mitmekesisus on elurikkus – rabal ja metsal on sootuks erinevad elanikud ning asukate omavahelised suhted ja seosed ümbritseva keskkonnaga on erinevad," märkis Ehrlich.
Muutuv keskkond
Me ei tea, kes mõtles välja sõna keskkond. "Ilmselt on see loodud sõnade kihelkond, trobikond ja seltskond eeskujul," ütles Marja Vaba: "See sõna esineb tekstides juba 1880. aastatel, aga siis pigem seltskonna tähenduses, 20. sajandi alguses tähendaski keskkond seltskonda."
Vaba tõi välja, et 1934. aasta "Eesti entsüklopeedias" on keskkonna tähenduseks märgitud miljöö ning mainitakse ka looduskeskkonda. Praegu kasutatakse sõna keskkond kõige tihedamalt looduskeskkonna tähenduses. "Keskkonnahoid ja loodushoid on üha tihedama kasutusega sõnad, mis on leidnud 2023. aastal koha ka Sõnaveebi ühendsõnastikus," lisas ta.
"Looduse asendamine mõistega "keskkond" on märk inimese pealiskaudsusest, enesekesksusest ja lühinägelikkusest. Et asjal mingigi kohane sisu oleks, peaks rääkima looduskeskkonnast – meil on ju olemas ka majanduskeskkond, kultuurikeskkond, vaimne keskkond jne," ütles Loore Ehrlich. Botaanik lisas, et keskkond on vaid ümbruskond, mitte kogu süsteem.
"Arusaama ja austuse kadumine looduse kui terviku vastu ning ettekujutus, et oma keskkonda on võimalik ümber kujundada loodusega arvestamata, on meid viinud kraavi," möönis Ehrlich: "Meie elukeskkond ei ole enam elamisväärne. Muutuste tegemiseks tuleb näha oma ümbruse (st keskkonna) taga loodust, selle elusa ja eluta osa läbipõimunud suhtevõrgustikku."
"Elurikkus on eriti oluline olude muutudes," ütles botaanik: "Mängureeglite vahetudes võib seni teisejärguline varumängija osutuda hindamatuks võtmetegijaks. Mõne liigi hävimisel leidub sel juhul ikka keegi, kes võtab kadunukese rolli üle. Mida elurikkam on looduse suhete võrgustik, seda sujuvamalt see toimib. Elurikkus on looduse iseregulatsioonivõime alus".
Keskkond või loodus
Loore Ehrlich usub, et me peaksime oma loodussõnavara kriitilise pilguga üle vaatama. "Sõnal keskkond looduse asendajana on aeg lahkuda," ütles botaanik. Algus on tema sõnul tehtud – algselt Keskkonnamajana välja kuulutatud ehitamisel olev Eesti suurim puitehitis nimetati ümber Loodusmajaks.
Valmiva muuseumi püsinäituse fookus on inimese ja looduse suhtel. "Keskendume sellele, et vaid loodusega koos, mitte seda ekspluateerides, saame luua elamisväärset tulevikku. Kliimakriisiga kohanemiseks on meie võimekas liitlane elurikas loodus. Selle hoidmise võti on aga inimeste kätes," leidis botaanik Loore Ehrlich.
Ka Marja Vaba tõdes, et kui võtta näiteks sõna elurikkuse sõnavarasse tekkimise, oleme rohkem teadvustamas, et loodusega tuleb elada koos, sest meil on loodust vaja. "Muide, teadlased on märganud, et elurikastes piirkondades on ka keelerikkus suurem. Miks? Päris täpselt ei tea, kuid arvatakse, et kultuuriline mitmekesisus kujuneb välja just loodusliku elurikkuse innustusel ja eeskujul," ütles Vaba.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa