Meile on sisse juurdunud mitmeid stereotüüpe keskajast. Üks nendest käib naiste rolli kohta keskaegses ühiskonnas. Tihtilugu arvatakse, et keskaegne naine oli vaid koduperenaine ja ei tööd ei teinud. Tegelikult oli keskaegses linnas elu keeruline.

Äraelamiseks ei piisanud, et perekonnas teeb tööd ainult mees. Kõik peres pidid olema käsitöölised – isa, ema ja vanemad lapsed. Tõsi, tihtilugu oli mees "perepea", käsitöölisena meister ja kuulus mõnda gildi. Siiski gildi skraades ehk põhikirjades leidub, et meistrid ja gildiliikmed ei olnud alati ainult mehed. Näiteks ühes Riia klaasseppade skraas seisab meisteres offt meisterinnen, mis tähendab meister – mees või naine.

Keskaegse Liivimaa linnades võis naine olla käsitöö-ekspert. Skraades on mainitud olukordi kui naised pidid töökoja üle võtma, näiteks kui nende mees suri. Soome ajaloolase Maija Ojala uurimuse järgi pidasid läänemere ruumis keskaegsed lesknaised oma kadunud mehe äri edasi koos lastega, uue õpipoisiga, uue abikaasaga või omal jõul. Ilma töötavate naisteta ei oleks käsitöö nii hästi edasi kestnud.

Naised osalesid ka gildi üritustel ja korralik matus korraldati ka siis kui naine, kes gildis kuulus, suri. Skraades seisab ka, et gildis oli brudere und sustere – vennad ja õed. Naised olid gildis mitte ainult käsitöölised, neil oli tähtis koht ka keskaegses ühiskonnas. Niisiis olid naised keskaegse majanduse jaoks väga olulised või kindlasti olulisemad, kui oleme seni arvanud.

Rūta Bruževica on TÜHI nooremteadur ja doktorant, tema doktoritöö teema on "Käsitöölised keskaegsel Liivimaal. Käsitööliste skraade digitaalne analüüs".