"Tänapäeval on meil ettekujutus keskaja toidust natuke idealiseeritud ehk on võetud keskajast paremad palad ning pandud need kokku ühte miljöösse ja ajaperioodi. Tegelikkuses oli pidulik söömaaeg väga harv, see ei olnud igapäevane tegevust. Tõenäoliselt lihtsam rahvas ei pääsenudki ligi neil pakutavale toidule," selgitas Lõugas saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega".

Näiteks võisid olla läätsed ja liha kohalikku päritolu, kuid kurgid koos eri vürtsidega sissetoodud. Viimased polnud lihtrahvale ei kättesaadavad ega taskukohased. "Meie uurimisrühm tahtis täpsemalt teada, mida sõi Eesti talurahvas ja mida rikkam linnaelanik. Vaadata, mis ajast Eesti kohalik elanikkond võttis selle võõrtoidu omaks," lisas vanemteadur.

Parema ülevaate saamiseks pani Lõugas kolleegidega kokku kirjalikud allikad, luujäänuste taksonoomia uurimisega saadud tulemused ja ühe kõige olulisema komponendina luude kollageenis leiduvate elementide teisendite suhtelise sisalduse.

"Inimene sööb ju elu jooksul toitu, millest ehitatakse tema keha üles, k.a luud. Keemiliste elementide isotoopide sisaldus luu kollageenis on see komponent, mida me analüüsisime," selgitas Lõugas. Täpsemalt keskendus ta kolleegidega süsinikule, lämmastikule ja väävlile, mis võimaldavad üheskoos öelda ka midagi selle kohta, kust inimese elu vältel söödud toit pärines. Ühest luutükist kollageeni ekstraheerimine ja sellest isotoopide määramine võib võtta neli kuud.

Kuu kollageeni uuringute põhjal said teadlased öelda, et keskajal erines linlaste ja maarahva toidulaud palju rohkem kui tänapäeval. Linnaisad sõid võrreldes lihtrahvaga rohkem lihakraami, näiteks siga, kitsi, veist või kohalik kala. Vaesem elanikkond pruukis rohkem põllusaadusi ja kaugetest maades imporditud maiuskraamist võisid nad oma suu puhtaks pühkida. See oli puhtalt rikaste pärusmaa.

"Kui natukene detailidesse minna, on päris huvitav teada, kas iidsetel aegadel söödi kohalikku toitu, kui suur oli seal meretoidul ja merekaladel ning kas seal populatsioonis oli ka ainult taimetoitlasi. Neid on ajaloos samuti olnud. Selline teadmine võib olla huvitav ka toitumisspetsialistidele," lisas Lõugas.