"Normingud ja soovitused ei peaks tegelikust keelekasutusest väga palju lahknema. Muidu võidakse seda tajuda eluvõõrana ja elust maha jäänuna, kunstliku keelena," ütleb Eesti Keele Instituudi (EKI) vanemkeelekorraldaja-teadur Tiina Paet. Keelekorraldus peaks tema sõnul andma soovitusi ja norminguid teaduslikul alusel ja arvestama tegeliku keelekasutuse andmeid.

Paeti hinnangul ongi eesti keelekorraldus liikunud jõudsalt keelemuutuste kirjeldamise suunas. Sõnastikud ilmuvad veebis ja lähtuvad digitaalsetest keelekorpustest. "Praegune demokraatlik ühiskonnakorraldus eeldab ka sellega sobituvat keelekorraldusstrateegiat. Samas on muutunud keelekontaktide iseloom ja keelemuutuste kontekst, mis omakorda suurendab eesti keelde tulevat võõrsõnavara ja põhjustab muutusi varem tulnud sõnade kujus ning tähenduses," põhjendab Paet uuendusvajadust.

Kuidas anda muutunud oludes soovitusi keelde tulevate võõr- ja tsitaatsõnade kasutamise kohta, võttis Paet luubi alla oma hiljuti kaitstud doktoritöös. Seal pakkus ta oma uurimuste, täpsemalt kuue teadusartikli põhjal välja hindamisaluse, millele leksikograaf saaks sõnaraamatut koostades toetuda: "Kui normingust erinevat varianti on võrreldes normingukohasega kogukasutuses vähemalt 20 protsenti, võiks üldjuhul aktsepteerida ka harvem esinevat varianti."

Eksootilisel asjal eksootiline nimetus

Tiina Paeti eesmärk oli näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist keeles ja mis seda takistab. "Minu uurimuse põhjal võib näiteks välja tuua, et normingud ja soovitused selle kohta, et omasõna tuleb eelistada võõrsõnale ja mugandit tsitaatsõnale, ei toimi üldjuhul," osutab ta. Nii võib inimene eelistada soovituste kiuste mugandile booling tsitaatsõna bowling või soovitatud soome laenule ristlus hoopis hollandi keelest inglise keele kaudu tulnud sõna kruiis.

Sõnade sushi ja suši näitel kasutataksegi mugandit võrreldes tsitaatsõnaga suhteliselt vähe – kogukasutusest moodustab suši vaid umbes neli protsenti. "Kirjakuju sushi sage kasutus võib viidata sellele, et eksootilise asja puhul eelistatakse ka eksootilist kirjapilti ja keelekorralduse poolt pakutud mugandit ei võeta märkimisväärselt omaks," ütleb värske doktor.

Niisamuti ei toimi Paeti sõnul keeles soovitus, et uut sõna ei peaks laenama, kui keeles on juba sama nähtuse kohta (oma)sõna olemas. Sellisel dubleerival laenamisel võib olla mitu põhjust. "Üks põhjuseid on soov mitmekesiselt väljenduda. Seega soovitus, et üks sõna ühe asja jaoks, mis üldjuhul toimib oskuskeeles, ei toimi üldjuhul üldkeeles," tõdeb Tiina Paet.

Kas lõpuks juurdub keeles ja muutub seal valdavaks näiteks coach, koots või arengutreener, sõltub paljudest asjaoludest. Laenu kodunemisel loevad nii kirjakuju keerukus, laenamise situatsioon kui ka sõna kasutusvaldkond ja kasutajaskond, aga ka sagedus ning tuntus.

Paeti sõnul on oluline seegi, kui keeruline on normingule vastavaks kuulutatud vormi hääldada võrreldes mõne selle rööpvormiga. Samuti võib uus sõna langeda kokku või häälduselt sarnaneda mingi muu sõnaga või võib mõjutama hakata muus keeles olev kirjakuju. "Mõnikord ei saagi üheselt öelda, miks üks kuju juurdub kasutuses ja teine ei juurdu, ning põhjust võib vaid oletada. Näiteks on toredasti käibele läinud sõna suunamudija ja ületab korpuse andmetel influencer'i kasutust," märgib Paet.

Osa rööpvorme on tekkinud regulaarsete keelemuutusega: näiteks on sõna laenatud eesti keelde mitu korda eri keelte kaudu. Sellised kirjakujud on näiteks adaptatsioon ja adaptsioon ning dublikaat ja duplikaat, indikeerima ja inditseerima. "Uuemaid rööpvorme tuleks üldjuhul aktsepteerida, kui neid piisavalt kasutatakse," osutab värske doktor.

Seejuures peavad keeruliste juhtumite puhul leksikograafid tema sõnul langetama iga sõna kohta eraldi uurimistulemustel põhineva otsuse, st otsustama, millise põhimõtte järgi sõnakuju mugandada, millist printsiipi rakendada või millisele keeleajaloolisele aspektile toetuda. "Üldjoontes juhindume ju mugandamisel ikkagi üldistest Elmar Muugi kehtestatud reeglitest," täpsustab Paet.

Sõnaraamatus esitamise põhimõtteid

Tiina Paeti sõnul on keelekorraldus ja keeleteadus muutunud nii mujal maailmas kui ka Eestis kirjeldavamaks ning teaduspõhisemaks. Oma töös pakkus ta välja uue lähenemisega sobivad normingute seadmise põhimõtted. Neist mõni oli tema sõnul lihtsalt varem sõnastamata ja mõni uuendas varasemat printsiipi.

"Praegune demokraatlik ühiskonnakorraldus eeldab ka sellega sobituvat keelekorraldusstrateegiat. Samas on muutunud ka keelekontaktide iseloom ja keelemuutuste kontekst, mis omakorda suurendavad eesti keelde tulevat võõrsõnavara ja põhjustavad muutusi varem tulnud sõnade kujus ning tähenduses," põhjendab Paet uuendusvajadust.

Esiteks juhib ta tähelepanu põhimõttele, et sõnavalikut ega sõnatähendusi ei normita, vaid normitavad on ortograafia ja morfoloogia. "Ei ole otstarbekas anda soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele ega võõrsõna tsitaatsõnale üksnes struktuurivõõruse põhjal, sest sõnastikus esinevad sõnad paratamatult ilma kasutuskontekstita. Samas sõltub sõnavalik kontekstist, teksti kasutusvaldkonnast, sihtrühmast, teksti loomise eesmärgist jne.  Omakeelsete väljendusvahendite rikkust saab propageerida näiteks EKI teatmikus," täpsustab ta.

Teisisõnu ei soovita EKI ühendsõnastik kasutajale, kas kirjutada bowling või booling. Millises kontekstis millist kirjakuju kasutada, saab otsustada rubriigi "ÕS selgitab" sisalduva info või näitelausete põhjal.

Teiseks peaks norming olema teadus- ja kasutuspõhine, st keeleandmetega põhjendatud. See tähendab, et leksikograafid hindavad keelekorpuse põhjal, kas, mis tüüpi tekstides ja kui palju mingit kirjakuju kasutatakse.

"Võõrsõnu on peetud haritlassõnavaraks ja suures osas on see ka oskus-, mitte üldkeele sõnavara. Selliste sõnade kirjakuju normingute üle otsustamisel ei saa enamuse keelekasutuse arvestamine siiski ainumäärav olla, vaid vaja on muidki uurimisandmeid ja printsiipe peale kasutussageduse," arutleb värske doktor. Tähendusmuutuste tuvastamiseks sobivad korpusandmed tema sõnul paremini.

"Uurimuse najal olen pakkunud hindamisaluseks, millele üldjuhul sõnaraamatutöös toetuda: kui mittenormingukohast varianti on võrreldes normingukohasega kogukasutuses vähemalt 20 protsenti, võiks kaaluda mõlema variandi võrdselt aktsepteerimist," ütleb Paet.

Samas leidub tegelikus kasutuses kirjakujusid, mida tuleks värske doktori sõnul pidada norminguvastasteks ka siis, kui nende kasutus korpuse põhjal on üle 20 protsendi. Sellised on näiteks floor fluori kõrval või annektsioon anneksiooni kõrval. "Tavaks on pidada veaks näiteks rahvaetümoloogial põhinevaid vorme või rahvasuus ekslikult kujunenud teisendeid. Usutavasti ei saa näiteks vaksiin vaktsiini asemel ega algorütm algoritmi asemel normingukohaseks," lisab Paet.

Lisaks võib tema uusi sõnu eesti keelde mugandades lähtuda nii lähte- kui ka vahenduskeelest. Nimelt pole keelenormijad ka seni järjepidevalt ainult üht või teist eelistanud. Nagu öeldud, mõni sõna ongi laenatud eesti keelde eri aegadel eri keeltest, mistõttu on käibel ühe sõna mitu rööpset kirjakuju.

"Juhtudel, kus sõna on kas harv või alles juurdumas keeles, püüame kasutajat suunata lähtekeelele toetuva variandi poole," möönab Paet. Näiteks ei leia EKI ühendsõnastikust esialgu sõna düaad (kreeka dyas) vahenduskeelepärast vormi diaad (ingl dyad), kuna praegu on sõna kasutusandmeid vähe ja tegu on harva esineva sõnaga.

Veebisõnaraamatute eripärast

Praegu valmib EKI-s ühendsõnastik, mis on puhtalt veebipõhine väljaanne. "Esiteks käib kogu tegevus seal kasutaja silme all ehk näha on ka nii-öelda pooleliolev töö," toob Tiina Paet välja. Teiseks puudub veebisõnastikul paberraamatu mahupiirang: ja igale märksõnale saab lisada näiteks ka täieliku muutmisparadigma.

Lisaks saab veebisõnastikus anda kommentaare ja selgitusi, neid pidevalt ajakohastena hoida ja täiendada, kui uued uurimused uut teadmist toovad. "Pabersõnaraamatu maht on alati piiratud ja see on juba ilmumise ajal paratamatult vananenud," võrdleb Paet. Veel saab veebiväljaandesse lisada tsitaatsõnadele hääldusfaile, andmeid saab linkida nii sõnastikusiseselt kui ka väljapoole: näiteks on lingitud nii EKI teatmiku vastavatele peatükkidele kui ka teadusartiklitele. "Mitu EKI töörühma saavad sõnastikku toimetada samal ajal," lisab värske doktor.

Paeti sõnul on tema töös esitatud põhimõtted teiste EKI leksikograafidega suures osas läbi arutatud ja neid on juba rakendatud. Pigem tuleb leksikograafidel iga uue sõna lisandudes arutada, mis põhimõtte toel selle kohta selgitust anda. "Uute rööpsete kirjakujude sõnastikku võtmisel jälgime, kuidas need keeles käituma hakkavad ja kasutuses juurduvad. Ühele sõnale ei ole otstarbekas siiski üldjuhul üle kolme rööpse kirjakujuvariandi sõnaraamatus anda," kirjeldab Paet.

Leksikograafid jälgivad keelemuutusi tema sõnul avatud meelega. Liiatigi on suurem osa eesti keele sõnu laenulist päritolu ja ainult omasõnadega oleks väga keeruline suhelda. "Oluline on mõtteselgus ja keelerikkus, hämara sisuga või mitmetimõistetavaid sõnu väga laialdaselt siiski ei kasutata, kui võrrelda sõnade kasutusandmeid. Enamasti on teksti loomise eesmärk oma sõnumi arusaadavaks tegemine. Või kui eesmärk ongi hägune väljendus, siis ei piira teksti loojat ka normingud. Niisiis ei pea võõrsõnu kartma, nad ei ohusta eesti keelt, vaid kasutades professor Anna Verschiku sõnu: "Ükski keel ei laena ennast surnuks"," ütleb Paet.

Tiina Paet kaitses eesti keele erialal doktoritöö "Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja leksikograafiline vaade" ("Fixation of loanwords and foreign words in Estonian from the point of view of standardization and lexicography") 31. oktoobril Tartu ülikoolis. Tööd juhendasid emeriitpofessor Urmas Sutrop Tartu ülikoolist ja eesti keele instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tööd oponeeris Pirkko Nuolijärvi Soome Kodumaa keelte keskusest.