Vaesusest rääkides kasutatakse kahte definitsiooni: absoluutne ja suhteline vaesus. Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum. Suhtelises vaesuses on aga piiriks 60 protsenti sissetulekute mediaanist, see tähendab sellisest sissetulekust, millest pool elanikkonnast teenib vähem ja pool vastavalt rohkem.

Absoluutses vaesuses elavate inimeste protsent on Eestis küll pidevalt vähenenud*, kuid suhtelise vaesuse määr on viimastel aastatel hoopiski suurenenud, ulatudes pea veerandini kogu elanikkonnast.

Keda siis ähvardab enam sattuda vaeste hulka, kelle nägu on vaesus Eestis? Vaesuse näitajad peegeldavad suurt regionaalset ebavõrdsust. Suurim on vaesuse määr Kagu- ja Ida-Eestis, kusjuures nende piirkondade näitajad ületavad vaesuse määra Tallinna elanike seas peaaegu kahekordselt.

Selged erisused ilmnevad ka vanusegrupiti: kõige enam ähvardab vaesusse jäämine üle 60-aastaseid, kusjuures Eesti on vanemaealiste vaesuse näitajate poolest Euroopas esirinnas. Seoses uue peretoetuste seadusega räägiti palju paljulapselistest peredest.

Paraku näitab analüüs, et suurim oht vaesusse sattuda ähvardab hoopiski üksikvanemaid. Samas kahe ja vähemalt kolme lapsega perede vaesusrisk on sarnane. Seoses vaesusega tuleb rääkida ka erinevate toetuste ja pensionite ehk sotsiaalsete siirete rollist vaesuse vähendamisel.

Euroopa riikide võrdluses jääb Eesti paraku selle poolest, kuivõrd sotsiaalsed siirded suudavad vähendada suhtelise vaesuse määra, pigem mahajääjate sekka. Kui näiteks Soomes, Norras ja Iirimaal suudavad sotsiaalsed siirded vähenda vaesuse määra rohkem kui 50 protsenti, siis Eestis on see näitaja peaaegu kaks korda väiksem. Seega Eesti sotsiaalkaitse süsteem ei ole küllalt teinud selleks, et vähendada vaesust Eestis.

* - Hiljutise statistika kohaselt koges 2022. aastal absoluutset vaesust ligi 48 000 inimest, 2021. aastal oli neid inimesi 18 000 ehk nende arv kasvas kaks ja pool korda. Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 303 900 inimest, keda on pea 3000 võrra rohkem kui 2021. aastal.