Lisaks süvaintervjuudele muusikute, mänedžeride, produtsentide ning ekspertidega uurisid Kerli Kirch Schneider ja tema juhendaja Katrin Tiidenderg ka artistide muusikavideoid, laulusõnu ja ühismeedia kontosid nii sealse visuaalse maailma kui ka fännikommentaaride poole pealt ning hoidsid kätt pulsil peavoolumeedias ilmunud teemakohastel artiklitel.

Sellest mosaiigist sai omamoodi peegel, mille abil eesti popmuusika naiselikkuse aspekte vaadelda ja küsitleda. Teoreetilisemate järelduste baasil valmis Kirch Schneideril koostöös Marion Koppeliga ka muusikavideo, mis sisaldab intervjueeritavate mõtisklusi ning pretendeerib teatavale populariseerivale üldistusele.

Vaata ka teadustöö raames valminud videot "Naised naiste taga".

Ekspordile orienteeruv naismuusik pikutab õrnalt soos

Ilus aga domineeriv teema, mis siinsete naismuusikute videotest ja fotodelt vastu vaatab on seotud enese loodusesse asetamisega. "Selline folk femininity: paljasjalgne-kulgen looduses-tüüpi tunnetus on väga levinud: silitatakse muru ja kõlgutatakse panga peal jalgu," resümeerib Kirch Schneider.

Muinasjutulise ja romantilise loodusega ühte heitmise teed ei ole tõepoolest meil rohtunud. See on endiselt standardlahendus, mis võib otsapidi olla seotud ka asjaoluga, et siinsel muusikamaastikul just ülemäära raha ei liigu.

Loodus on ju alati ilus ja seda on tore vaadata. Stuudiot ei pea rentima, valgustaja on päike ja tulemuseks saadud kujutis läheb kokku laialt levinud ideega eestlasest kui loodusrahvast. See idee kuulub peavoolu, ei riski millegagi ega mõju üllatavalt ning aitab artistil end küll eksponeerida, ent jääda seejuures väga turvalisse vaimsesse ruumi.

"Meie populaarsed artistid on pigem need klassikalised tublid tüdrukud, keda on ilus vaadata ja nad ei mängi väga hea maitse piiridega," tõdeb Kirch Schneider. Haldjalik poos läheb kokku ka kuvandiga, mida Eesti riik laiemalt endast maailmas kinnitada on püüdnud: internetiga varustatud rabad, lume all suikuvad karjamaad ja korilus kohe linna piiri taga algavas põlismetsas on muinasjutt, mida me jutustame ühtviisi nii endale kui teistele.

Nõiaelu, see jah on kõige parem

Naisartisti loodusega ühendamisest on ka müstilisem versioon, kus muusikut kujutatakse üleloomuliku olendina. "Näiteks Manna oli Marta Vaariku loodud muusikavideos samastatud Emakese Maaga ja esindab seda gruppi, kes justkui valvavad üle inimeste ja üle planeedi ja on midagi ambitsioonikamat kui lihtsalt osake loodusest," visandab Kirch Schneider võrdluse.

Ka meesartistidele loodud videotes on Vaarik tema sõnul pigem täispanga peale välja läinud. Hea näide on nublu ja gameboy tetrise "für Oksana", kus käib arhetüüpidega korralik müttamine. "Marta Vaariku videoid on huvitav vaadata, sest talle meeldib vinti peale keerata. Selle ideaalne näide on Oksana videos nähtav postsovjetlik jumalanna," toob Kirch Schneider välja.

Kohalike üleloomulike olendite koolkonna rajajaks võib aga pidada Kerlit. Tema puhul ei jää asi ainult muusikavideo tasandile, vaid on läbiv teema ka muusikas eneses ning kõiges, mis artistiks olemist puudutab. Kerli brändi osaks on ka teatav esoteeriline vaimsus ning sellega haakuva kogukonna loomine.

Me kõik ei tule enam Nõukogude Liidust

Kui veel mõni aeg tagasi olid väljapaistvad kodumaised naisartistid valdavalt meestest koosneva tiimi produtseeritud nähtused, kes laulsid meeste kirjutatud laule meeste loodud seadetes, saateks meesmuusikud, siis nüüd on pilt igas mõttes palju kirjum.

Viimase aastakümnega on tulnud väga palju juurde sääraseid naisartiste, kelle kohta sõna "laulja" oleks ilmselgelt liiga vähe öeldud. Just nende ridadest on Kirch Schneider hinnangul esile kerkinud ka olulised artistikuvandiga katsetajad nagu näiteks Yasmyn.

"Noorema põlvkonna esindajad on palju julgemad oma naiselikkuse väljendamisega. Nad julgevad pendeldada äärmusest äärmusesse ja on valmis olema piisavalt teistsugused, et riskda konventsionaalsema meelega publiku liikmete kadumisega," arutleb Kirch Schneider.

Uurija hinnangul on naiselikkus pikalt olnud väga tugevalt seotud meheliku vaatega naise kehale: "Seksika naise kuvand on siinmail pikalt olnud siiski väga mahe ja postsovjetlikust vaimust vaevatud, mille järgi naine kandis kolmekordset koormat. Tal tuli olla pühendunud tööline, armastav ja hoolitsev ema ja abikaasa ning lisaks ka aktiivne ühiskonnaliige. Praegused uued popartistid on oma välimuselt ja ellusuhtumiselt palju läänelikumad."

Selle juurde kuuluvad ka vabad mängud naiselikkusega ja heteronormatiivsusest välja astumine. Kaisa Ling Thing on üks julgemaid sooga mängijaid, kes võib ühel õhtul nautida lava kandes õhtukleiti ja täismeiki ning teisel eelistada vuntse ja meesteriideid. "On neid, kes aktsepteerivad stereotüüpe vaikides, neid, kes need läbi hammustavad ja vastu võitlevad ja need, kes võtavad kõike läbi huumori ja satiiri. Kusjuures üks ei välista teist," arutleb Kirch Schneider.

Quo vadis?

Vaadates viimase aja trende kodumaisel ja rahvusvahelisel muusikamaastikul, julgeb Kirch Schneider ennustada, et mängud naiselikkusega lähevad üha mitmetahulisemaks. "Mulle meeldis, kuidas Brigitta Davidjants ansamblist HUNT mulle oma intervjuus ütles. Mõeldes tagasi oma lapsepõlvele ja kujunemisele tõdes ta, et võiks olla mitu varianti olla tüdruk. Mulle tundub, et just sinna oleme me jõudmas," arvab Kirch Schneider.

Sealt samm edasi oleks aktsepteerida, et on ka mitu varianti olla naine. Uurija sõnul on meie mail on väga moes tugeva Eesti naise kuvand, kes peab olema kõikvõimas. Lisaks muusikuna läbilöömisele pole paha omada veel üht karjääri, tingimata tuleks kasvatada lapsi ja paistma välja toetava ja eeskujuliku partnerina. Naisartistilt eeldatakse ka efektset ning hoolitsetud välimust, moodsaid riided ja aksessuaare ning avalikus sfääris oma arvamuste ja isiklike kogemuste pidevat jagamist kas ühismeedia või ajakirjanduse vahendusel.

Kõigest sellest tulenevalt on Kirch Schneideri sõnul just praegune hetk uuringu teostamiseks eriti põnev. "Intervjuudest nähtub, et naisartistide enesetunnetus on hästi dialektiline ja kaldub korraga erinevatesse äärmustesse. Vastuolude asemel võib siin näha aga naiste loovat suhtumist oma kuvandisse, mis on pigem vabanemise tunnus," võtab Kirch Schneider teema kokku.

Mobilitas+ grandi abil teostatud uurimuses kogutud andmestik on juba analüüsitud ning peagi ilmuvates teadusartiklites käsitlevad Kerli Kirch Schneider ja Katrin Tiidenberg postsovjetliku ja postfeministliku naiselikkuse kuvandi hübridiseerumist.