Ühiskonnana tunneme uhkust kohaliku ükssarviku ülemaailmse eduloo üle ja toome seda välismaalastele näiteks, kui tutvustame Eesti saavutusi äri ja IT-valdkonnas. Hea meelega kasutame pakutavaid teenuseid, kuid samas justkui põlgame inimesi, kes toovad meile toitu ukse taha või võimaldavad nõudepõhist liiklemist.

Ühes meie intervjuus mainis Bolti sõidujagaja seika, kui tema autos istusid tagaistmel reisijatena vanaema lapselapsega ning vanaema manitses oma lapselast: "Õpi hoolega, muidu pead sama moodi taksojuhina töötama." Anekdootidena võib mainida, kuidas hiljutises meediausutluses märkis Estonia endine balletijuht Toomas Edur nagu muuseas, kuidas ta ei tahtnud töötuna tõesti taksojuhiks hakata. Või kollektiivset üllatust ja lõõpimist, mis järgnes uudisele, et rahvasaadik Martin Repinski teenib lisaraha Bolti sõidujagajana.

Miks ei öelda kullerite-sõidujagajate kohta häid sõnu?

Meie uuring näitab, et ka mitmed Bolti kullerid ja sõidujagajad ise tunnevad uhkust, et Eestist on pärit rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõte. Samal ajal ei tunne nad vähimatki uhkust selle üle, et nad on seotud selle ettevõttega. Ajakirjanduses võib leida nii kriitikat kui ka kiidusõnu Bolti ettevõtte ja selle omanike kohta, kuid Bolti kullerite ja sõidujagajate positiivne kajastus on peaaegu olematu.

Küll aga nimetatakse neid madalalt tasustatud üle-töötavateks umbkeelseteks liiklushuligaanideks, illegaalideks, kriminaalideks ja kelleks muuks veel. On liigne mainida, et just tänu nende inimeste igapäevastele pingutustele toimib teenus, mille olemasolu oleme võtnud viimase kümnendi jooksul enesestmõistetavalt.

Iganädalaselt tegeleb Eestis platvormitööga umbes seitse protsenti tööealisest elanikkonnast ehk umbes 56 000 inimest. Igakuiselt tegeleb platvormitööga ligi 100 000 inimest. Pooled ehk 45,5 protsenti kõigist platvormitöötajatest osutavad sõidujagamis- või kullerteenust. Seda tööd teevad inimesed – oma unistuste, eesmärkide ja ambitsioonidega.

Nad võivad olla naabruses elavad tudengid, akadeemikud, tippsportlased, ehitajad, küünetehnikud, meremehed, rekajuhid, börsimaaklerid, programmeerijad jne. Samasugused inimesed nagu kõik teisedki, kes otsivad võimalusi oma elujärje parendamiseks. Näiteks ülalmainitud vanaema ja lapselapse loo iroonia seisneb selles, et sõidujagaja, kellega see juhtus, oli kõrgharitud spetsialist. Ta tegi sõidujagamise tööd oma programmeerija põhitöö kõrvalt.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) üks eesmärk on väärika töö tagamine kõigile. Lühidalt tähendab see, et iga töökoht peab pakkuma baassissetulekut, teatud iseseisvuse taset, seotust, ühiskondlikku panuse-, enesemääramise-, ja kompetentsi rakendamise võimalusi. Kullerite ja sõidujagajate enda sõnul ei rahulda Bolti platvorm neid vajadusi peaaegu üldse, kuigi pealtnäha kõik eeldused selleks on olemas. Näiteks ühiskondliku panuse kategooria ei tulnud intervjuudest platvormitöötajatega mitte mingil moel välja, samas kui kogu nende töö sisu ongi ühiskonnale vajaliku teenuse pakkumine.

Töö olude sunnil

See on üks oluline mõttekoht. Eestis peetakse taksojuhi ja kulleri ameteid ühtedeks kõige vähem ihaldusväärseteks. Sellest tulenevalt paigutatakse mõtteliselt ka neid ameteid pidavaid inimesi sotsiaalselt madalamale astmele. Enamik intervjueeritud sõidujagajatest avaldasid, et teevad seda tööd olude sunnil. Enam-vähem rahul olid vaid need, kes tegid seda oma põhitöö või ka muu põhitegevuse (näiteks õppimise) kõrvalt.

Seejuures muutub kohalike seas see töö üha ebapopulaarsemaks maksude ja nõudluse/pakkumise tasakaalu nihke tõttu platvormil. Ebaproportsionaalne teenusepakkujate ja klientide suhe on tingitud arvukatest välismaalastest töötajatest, kelle jaoks on see töö madala sisenemislävendiga.

Samas on sõidujagajate kliendid nõus maksma rohkem ehk valima premium-kategooria, kuna siis on suurem võimalus, et juht räägib eesti keelt ja on hea autoga. Sageli kasutatakse seda võimalust oma laste sõidutamisel. Tegu on paradoksaalse olukorraga – Eestis on rahuldamata nõudlus eestikeelse teeninduse järgi. Kui aga teenuse pakkujat ei osata väärtustada, siis miks nad peaks oma väärikuse arvelt seda teenust pakkuma?

Kokkuvõttes on siin häid uudiseid ainult Nublu jaoks – võimalus, et mõni taksojuht teda ära tunneb, muutub järjest väiksemaks.

Mida siis teha?

Nagu ikka, oleks hea alustada endast. Mulle toodi toit ukse taha, ma sain kõhu täis ja mul on hea meel. Järgmine kord jõuan tänada oma taksojuhti või kullerit, anda talle jootraha ja naeratada, enne kui robotid nad välja vahetavad

Arvamus põhineb Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud magistritööl "Platvormipõhise juhutöö väärtus töötajate ja ühiskonna seisukohast Bolti näitel", mis kirjutati Eesti Teadusagentuuri rahastatud uurimuse "Töö, mis väärib tegemist? Platvormitöö väärtustamine Eestis" raames.