Platvormid nagu Netflix, YouTube ja Airbnb on äriettevõtted, mille eesmärk üleilmne laienemine. Meelelahutus, aga ka näiteks turism on juba platvormide kontrolli all, võttes ära turuosa kohalikelt ettevõtjatelt.

"Kõige hullem on see, kui platvormiseerumine ja andmestumine hakkab domineerima haridusvaldkonnas. Õnneks on Euroopa Liit selle valdkonna reguleerimisega jõudsalt tegelema hakanud. See näitab, kuidas igale ühtlustumisele toimub ühel hetkel vastuliikumine, et luua tähenduslikku eristumist. Küsimus on, millal see juhtub ja kui palju kohalikku eripära jõutakse enne ära süüa," rääkis Ojamaa.

Meediaplatvormide laienemine ei tähenda siiski ainult ühesuunalist liikumist. Oluline on ka märgata, kuidas kohalik ja perifeerne võib anda oma panuse ning mitte jääda ainult passiivseks vastuvõtjaks.

"Hea näide on siin Netflixi toodetavad ja globaalselt levitatavad kohalikke kultuurikontekste avavad sarjad nagu Itaalia "Suburra" või Saksa "Pimedus". Ühesuunalise üleilmastumise reguleerumiseks tehakse Euroopas päris palju jõupingutusi," leidis Ojamaa.

Iga klõps loeb

Globaalsed meediaplatvormid laienevad tänu sellele, et nad teavad täpselt, mis kasutajatele meeldib. Tänapäevases digitaalmaailmas salvestub iga klõps ja on võimalik väga täpselt teada, kes, millal, mida ja kui kaua vaatas. Nende andmete põhjal saab teha olulisi sisu ja turundust puudutavaid otsuseid. "Seega on ülioluline, kellele need andmed kuuluvad ja kuidas neid kasutatakse," rääkis Ojamaa.

Varem pidid meediaettevõtted uuele turule sisenemiseks tutvuma kohalike oludega, et siis sellest lähtuvalt oma strateegia välja töötada. Nüüd tehakse oma kataloog või rakendus uuel territooriumil kättesaadavaks ja rohkem väga pingutama ei pea. Lisaks on hakanud ära kaduma kohaliku kultuuriga seotud sisu ootus. "See näitab, et kontakt globaalsete teemadega on sageli suurem kui kohalikega," märkis Ojamaa.

Üleilmne meie-tunnetus

Samas võimaldab riigipiire ületav digitaalmeedia osaleda protsessides, mis toimuvad teisel pool maakera. Digitaaltehnoloogiad on seega võimaldanud luua uut laadi meie-tunde. Kui seni on see olnud ühe piirkonna või religiooni põhine, siis nüüd saavad suhtluskogukonnad olla üleilmse ulatusega.

Sedalaadi avaram meie-tunnetus võib aidata otsida lahendusi keskkonnaprobleemidele, mille aluseks on just kollektiivne vastutuse võtmine. "Keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimine ei saa olla kildkondlik tegevus. Sotsiaalmeedia koos tehisintellektiga on loonud lahenduste leidmiseks võimalusi. Seal saavad kokku teadmised, kommunikatsioon ja aktivism. Heaks näiteks on siin Greta Thunbergi tegevus," kommenteeris Ojamaa.

Teiselt poolt on digimaailm osa keskkonnakriisist, sest digikeskkonna tööshoidmine kulutab suures koguses energiat ja võimaldab levitada hävitavaid mõttemustreid. "Kõige olulisem on küsida, kuidas meediasüsteeme reguleerida, kellele nad kuuluvad ja millistest huvidest lähtuvalt nad tegutsevad," lisas kaasprofessor.

Digitaalne semiosfäär

Hiljuti inglise keelest eesti keelde tõlgitud teoses "Digitaalsest semiosfäärist: kultuur, meedia ja teadus antropotseenis" pakub Maarja Ojamaa koos kaasautorite Indrek Ibruse ja John Hartleyga välja teoreetilise raamistiku tänapäevase digitaalkultuuri mõtestamiseks. Käsitlus põhineb Juri Lotmani kultuurisemiootikal ja seda täiendavad Peeter Lauritsa illustratsioonid.

"Lotmani eluajal tänast digikultuuri sellisel kujul olemas ei olnud. Meie väide on, et tema lähenemine on siiski väga hästi rakendatav ka digitaalse keskkonna mõistmiseks ning selle koha mõtestamiseks elussüsteemide kontekstis," arutles Ojamaa.

Näiteks võimaldab Lotmani ideestik tuua tähelepanu keskmesse terviku ja üksiku seose. "Meie erakordselt individualistlikul ajastul kipume ära unustama, et inimene on alati osa tervikust. Selleks, et meil oleks hea olla, peame seisma selle eest, et meid ümbritseval keskkonnal oleks hea olla. See eeldab ühtaegu sisemist mitmekesisust ja sidusust," ütles Ojamaa.