Kreeka mütoloogiast leiab loo kuningas Pygmalionist. Mees koges ühel päeval naissuhtes sedavõrd traumeerivat pettumust, et ei suutnud pärast enam tõrjuda sügavat põlgust kõikide looduse poolt naistesse pandud vigade vastu. Ühtlasi oli kuningas osav skulptor. Pettununa maistes naistes, asus ta looma elevandiluust ideaalse naise kujutist. Kaunis kujus kinnistus taiduri alateadlikud soovid. Valminud kuju oli nii täielik, et ta sellesse armus. Kujurist kuningas kallistas ja suudles ideaalse naise kujutist, aga paraku, kuju oli elutu.

Ühel suvisel päeval viis Pygmalion jumalanna Aphrodite altarile kingituse ja mõtles, kui väga sooviks ta omada elevandiluust kujule vastavat naist. Koju jõudes vaatab ta taaskord ideaalikujutist ja suudleb seda kustumatus igatsuses. Seekord tajub ta enda üllatuseks, et luised huuled on soojad. Suudlust korrates muutuvad soojaks nii põsed, käed kui ka ülejäänud keha. Edasist lühidalt kokku võttes nimetab Pygmalion Aphrodite armust naiseks muutunud kuju Galateaks ja neile sünnivad peagi kaks last.

Praeguseks paarituhande aasta tagune lugu inspireeris järgnenud sajanditel erinevaid kujureid, maalijaid ja lugude jutustajaid valmistama sel teemal kümneid maale ja kujusid, sadu luuletusi, jutustusi, etendusi ja filme. Iidse unistuse värskeima kehastuse leiab Youtube'i tegelaste näol. Selle erinevusega, et kaasaegne Pygmalion pole kuningas, vaid moetööstur, kes oskab kasutada tehisintellektil põhinevaid tööriistu sünteetilise naise representatsiooni loomiseks. Elavat simuleeriva hinge puhub Aphrodite asemel sellesse samuti tehisintellekt.

Niipalju on uuel veel vana Pygmalioniga ühist, et päris inimestest suunamudijad võivad tekitada traumeerivaid pettumusi näiteks mõne rumala väljaütlemise, käitumise või skandaaliga. Lisaks on loodus lisanud inimestesse veel mitmeid vigu, sealhulgas kalduvuse kaotada aja jooksul osa oma atraktiivsusest.

Tuntud või tuntust taotlevad rõivaste ja kosmeetika kaubamärgid saavad virtuaalse mõjutaja abil seevastu soovitud narratiive väsimatult ja veatult oma suva järgi juhtida. Tänu tehnilisele sünnipärale võib arvutiga kujundada sellistele tegelastele ükskõik millise keskkonna, seada stseeni, vahetada riideid, muuta välimust ja teha seda seejuures väsimatult 24/7.

Seega on tegu peaaegu ideaalsete brändiesindajatega, kes ei väsi, vanane ega oma muid inimeste puuduseid. Vajadusel võivad nad isegi sünnitada ükskõik kui palju ja milliseid lapsi, et stimuleerida siis nende riiete ja mänguasjadega inimeste maailmas vastavat nälga. Inimeste kõrval on neil veel üks oluline eelis – nad ei küsi raha.

Nähtus on alles uus. Esmaseid reaktsioone esineb servast-serva. Fotodega on inimestest kliente lihtsam petta. Videomaterjali puhul võib juhtuda kõhedamaid olukordi. Suures pildis virtuaalsed brändiesindajad siiski kuhugi ei kao ja nad õpivad üha paremini oma päritolu varjama.

Ühtlasi usutakse nende suhteliselt tarka käitumisse, kuivõrd neid pole kahjustanud enesehinnanguga algajad inimesed, vaid nad kehastavad tihti turunduse mitmepealise töörühma kavandatud käitumisi. Ühtlasi usutakse või loodetakse tänastest teismelistest kuni paarikümneaastasteni ulatuva Z-põlvkonna ja nendest nooremate suuremasse vastuvõtlikusse inimeste digitaalsete representatsioonide suhtes.

Kriitilisemate häälte arvates eelistavad kallimad brändid, et neid esindaksid tuntud päris tegelased, nagu näitlejad, muusikud või sportlased. Arvatakse, et virtuaalsete brändiesindajatega tehakse vähemalt rikaste ostjate seas oma kuvandile kahju, muutes seda näiliselt odavamaks. Samuti pakutakse, et praegu reageeritakse lihtsalt üle. Tegemist on pigem ebaratsionaalse haibiga, mille ekslikkust peagi mõistetakse. Inimesest õhkuvat ju midagi tõelist, midagi, mida ei õnnestu kopeerida.

See toob tagasi Pygmalioni loo juurde, sest võib-olla ei soovitagi kõike inimesest õhkuvat kopeerida. Eesmärgiks ongi piirdumine esteetiliselt erutava pinnapealse iluga. Vormis ju kuningast kujurgi peitli ning liivapaberiga vaid ideaalset välist ilu. Lähiajaloost või leida palju näiteid inimestest kes püüdsid olla rohkem Barbie moodi, kui nukk püüdis olla inimese sarnane.

Vaadata võiks kaugemalegi ja küsida, kas moekas individualist eelistaks kopeerida liigikaaslase või virtuaalse tegelase pakutavaid stiilivihjeid. Inimesed tajuvad teisi liigikaaslaseid vähemalt mingis osas konkurentidena. Samu rõivaid ja välimust kordav isik signaliseerib veelgi suuremat soovi konkureerida. Nõnda pole võimatu, et ilusa, kuid olematu kehastuse pakutud stiili ideid võetakse vastu isegi lihtsamalt.

Seda võib pidada osaks robotite vandenõust, mille sisuks on harjutada esmalt inimesi omasuguste asemel pidama normaalseteks hoopiski masina loodud tegelasi. Kas paned tähele, et see strateegia ilmutas end kohe juba tsivilisatsiooni alguses Ovidiuse jutustuses Pygmalionist ja Galateast?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".