Kõigist keskkonnajäätmetest on ilmselt enim hirme äratavaks radioaktiivne materjal. Oht on reaalne ja võrreldav paljude riskiteguritega. Kohutavaks muudab selle ohu nähtamatus. Kiirgusohtlike ainete puhul nõutakse, et neid hoitakse kõrge turvalisusega panipaikades. Samal ajal leidub looduslikus keskkonnas niinimetatud taustkiirgusena mitmeid kiirgusallikaid. Need on väikeses koguses kiirgajad, mõjutades oma osas looduse lõputut muutumist. Keegi ei pea neid ohtlikuks ega nimeta neid ka heaolu ohustavaks saastaks.

Midagi sarnast kordub inimestest inforuumi maha jäetud andmetega. Osa informatsioonist on hinnaline ega tohi vabalt levida. Sellise teabe hoidmist reguleerivad seadused ning kaitsevad müürid, seda sarnaselt radioaktiivsetele jäätmetele.

Teisalt kogeme inforuumis looduslikku radioaktiivset taustkiirgust meenutavat infoprügi. Vastupidiselt looduslikule paralleelile infosaaste kontsentratsioon paraku suureneb. Küpsis siin, pildike seal, kommentaar kolmandas kohas ei paista kedagi ohustavat. Kuni keegi otsustas asuda tasuta prahti väärtustama.

Nüüd ollakse õnnetud ja pahased. USA ettevõte Clearview äriplaanis kogutakse internetis avalikku infot, see puhastatakse ja pakendatakse väärtuslikuks teabeks. Näiteks kui keegi tahab teada, kes on suvalisel ette juhtunud pildil, pakub Clearview vastuse isikuandmete, täiendavate piltide ja muu veebist leitava teabega. Sisuliselt teeb firma sama, mida iga teine otsingumootor, selle erinevusega, et nende otsingud keskenduvad inimeste leidmisega raha teenimisele, mitte reklaami vahendamisele, nagu seda teevad Google või Bing.

Paarikümne miljardi pildiga andmebaasi omava ettevõtte pakutava inimeste tuvastamise äri ilu rajaneb sellele, et nad ei pea pakkuma avalikku teenust. Mõned kliendid maksavad vastuse eest head raha, ei soovi kära ega reklaami ning on meelsasti püsikliendid. Näiteks on nendeks erinevate riikide julgeolekuorganid või erasektoris tegutsevad jõustruktuurid, kes tahavad teada nende pildile sattunud isikute taustaandmeid.

Radioaktiivse materjali allegoorias mõeldes kogus firma maalastest maha jäetud ohutuks peetud ainet kokku ja puhastas selle kõrge kontsentratsiooniga ohtlikuks materjaliks. Seejärel asus firma kaupa tegema spioonide ja luurajate, politsei ning potentsiaalsete kurjategijatega jne. Raha ju ei haise ega kiirga, seda ei saa öelda aga informatsiooni kohta.

Paraku on inimkond taolise äri suhtes õrnake ja kogenematu. Kuis kodanikud ise ei oska ohtu märgata ja jätkavad prügi inforuumi viskamisega, asusid uue ohtliku teabedestillaadiga tegelema ka erinevad riiklikud organisatsioonid. Töö pole lihtne. Valitsejate kohustus alamate kaitsel eeldab ju turvakaameratelt isikute tuvastamist, püüdes samal ajal hoolida nende kui vaba isiku kaitsest. Aeg-ajalt jõuabki üle uudiskünnise skandaale, milles on kohalik politsei kasutanud Clearview teenust, kuigi see on olnud riigis keelatud.

Esialgu arenes Clearview äri USA osariikides ilma suurema kärata, kuni ettevõtmine saavutas ajakirjanduse abil skandaali mõõtmed. Poliitikud said probleemist aru, sest kahjukannatajatena näidati mitte kriminaale, vaid nende endi valijad. Siin-seal asusidki poliitikud ettevõtet keelustama, kuni põrkusid sooviga aidata politseid ja kaitsta üldist turvalisust. Reaktsioonid olidki osariigiti erinevad. Pärast erinevate neile seatud reeglitega kohanemist Clearview tegevus jätkub.

Lahtiseks jääb küsimus, kas seda tüüpi ettevõtmist saab peatada. Firma tegevus on mitmes riigis keelu all, aga internetti ega sinna kodanikke puudutava prügi viskamist ju ei keelata. Tegemist ongi pigem huvitava eksperimendiga kontrollimaks, kas end vabaks ja suveräänseks pidava kodaniku isikuandmeid ja elulisi detaile on võimalik kaitsta.

Suurim taoline testiala on Euroopa Liit. Poliitilises ja majanduslikus liidus nõuti, et firma kustutaks oma andmebaasist eurooplaste pildimaterjali ja avaldaks oma klientide nimekirja, kontrollimaks, kes on võinud riivata kohalike kodanike huve.

Soov oli selge, aga teostus raske, sest firmal ei ole Euroopas oma esindust. Clearview kaitse argumentatsioon rajaneb tegevuse sarnasusele Google'i ja teiste otsingumootoritega kõigile vabalt juurdepääsetavas inforuumis, kuhu on kodanikud teadlikult oma andmed kõigile vaatamiseks jätnud. Pealegi ei saavat pildi põhjal öelda, kes on britt, itaallane või prantslane.

Viimane on öeldud ilmse häbematusega, kuivõrd nende teenuse väärtus seisneb isikute tuvastamises. Euroopa ametkondade pahameelt kajastab üldise andmekaitse regulatsiooni ettenähtud maksimaalsete trahvimäärade Clearview'le väljakirjutamise sagedus. Trahvi suurus on kas teatud protsent aasta käibest või maksimaalselt 20 miljon eurot. Alates eelmisest aastast on karistusega ähvardanud või selle välja kirjutanud juba mainitud britid ja itaallased. Värskeim trahvija on Prantsusmaa.

Loo moraal seisneb selles, et inimesed jätavad maailma infoprügi, Clearview jätkab oma tegevust ja riigid määravad sellele trahve, mille kättesaamiseks neil puudub piisav jõud kombineerituna heitliku poliitilise tahtega. Looduslik taustkiirgus põhjustab mutatsioonide kaudu muutusi liikide DNA-s. Saab näha, mida teeb kasvav infokiirgus inimsuhete ja kultuuriga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".