Kopenhaagenis algas jalgrattastumise edulugu 1970. aastatel suurte protestidega, kuid praeguseks on linnast kujunenud tõeline rattasõidu meka. Statistika näitab, et kümnest linnaelanikust neljal on auto, samas kui üheksal on jalgratas. Siin sõidavad rattaga kõiksugu inimesed: vanad, noored, lapsed, vormis inimesed, vähem vormis inimesed, ning linnapildis võib näha kõiksugu erinevaid rattaid.

Taani pealinna rattasõidu edulugu algas 1970. aastatel kuulsate nn jalgratta-meeleavaldustega. "Nagu paljudes teistes Lääne-Euroopa paigus, oli ka meil tollal levinud suhtumine, et autod on lahendus kõigile tuleviku probleemidele. Tuli välja, et ei ole, lahendus oli hoopis jalgratas. Varasemalt oli linnas ka küllaga ruumi jalgratastele, aga 1970. aastatel hakkas autosid olema juba nii palju, et jalgrattad suruti aina enam kõrvale. See muutus koos liiklussurmade arvu kasvuga," rääkis Lasse Schelde.

Pärast linnaelanike avalikke väljaastumisi mõistis linnavalitsus, et rattasõidu säilitamiseks on vaja kogu linn struktuurselt ümber kujundada ning sellest ajast saadik on rattasõidu taristu igal aastal linnaeelarvest investeeringuid saanud.

"Muidugi, mida enam neid ehitada, seda suuremat eelarvet on vaja ja seda lihtsamaks muutub ka nende vajaduse seletamine," tõdes Schelde.

Üks silmatorkavamaid rajatisi on Havneholmenis asuv Cykelslangeni ehk "Jalgrattamadu", mis on 220 meetri pikkune sild, kuhu ongi asja vaid ratturitele. Sild rajati 2014. aastal, aga juba praegu on selge, et selle oleks võinud teha laiemagi, kuna ratturite arv on Kopenhaagenis aasta aastalt muudkui kasvanud. Mujal on kõnniteed, rattateed ja sõiduteed kõik üksteisest eraldatud nii, et kõigile liiklejatele on turvalisus tagatud.

Üks rattataristu rajamise suurtest eesmärkidest on siin olnud, et rattasõit peab olema kõige mugavam viis linnas liikumiseks.

"Kopenhaagenis kasutame rattaid igaks otstarbeks – juba kastirattaid on meil kümme erinevat tüüpi. Käime rattaga oma lastel järel, käime poes, tööl ja kasutame neid kõiksugu argisteks käikudeks. Jalgratas on lihtsalt kõige kiirem moodus linnas liiklemiseks. [...] Meil on ka palju ühistransporti, aga sellega ei saa jälle elanikke vormi. Ja me väldime sellega ka suuri keskkonnakahjusid, nii et lõppude lõpuks säästab korralik rattataristu teie linnale suure hulga raha," ütles Schelde.

Rattaid on Kopenhaagenis nii palju, et omavahel suhtlemiseks on välja töötatud selged reeglid: enne sadulasse istumist peab rattur veenduma, et ta sõitma hakates liiklusvoolu ei segaks, lisaks on olemas selged pööramise ja peatumise käemärgid.

Kuidas võiks aga Tallinna-sugune linn samamoodi rattasõbralikkuse suunas liikuda? Schelde kinnitusel on tegu igal juhul aeglase protsessiga, mis vajab alustuseks poliitilist otsust. Algus on aga täpselt see, mida Tallinnaski juba tehtud on.

"Võib-olla peate alustama värvitud rattateedest? Ma tean, et see ei ole parim praktika, aga vahel tuleb alustada sellest, mida kohe teha saab, ning selle najal edasi ehitada. Aja jooksul saab juba paremat rahastust, ehitada juba paremini eraldatud rattateid. Mida enam te ehitate, seda lihtsamaks saab ka keerulisematele liikuvusse puutuvatele küsimustele lahenduste leidmine. Ühel hetkel võib tekkida olukord, kus saate öelda, et jalgrattateid on vaja lihtsalt selle pärast, et teedel on nii palju rattureid," tõi ta välja protsessi iseärasusi.

Ajakirjaniku reisi toetas Euroopa Parlament.