Me elame polüfoonilises, mitmehäälses maailmas, kus igal hetkel toimub võistlus meie tähelepanu eest – sotsiaalmeedia, sõprade sõnumid ja postitused, õuereklaamid, uudiste kanalid. Meid ümbritseb nii palju hääli, et mõnikord tekkib tunne, et tahaks lihtsalt korraks vaikuses olla.

Aastatuhandete vältel edastati kogu infot suulisel teel ja seda võeti vastu ainult audiaalselt, kuniks tuli kirjaoskus. Nii jõudsid meieni antiiksed müüdid, muistendid ning ka muusikapalad, erinevate maade lood kangelastest ja armastusest. Seda kõike tänu sellele, et keegi tahtis kuulata ning keegi teine oskas jutustada. Hea mälu, helisev hääl, sõnaosavus ja narratiivide loomine olid alati olnud kõrgelt hinnatud.

Jutuvestmisel on armastusega palju ühust

Mille pärast meeldib inimestele aga veel praegugi lugusid kuulata? Iroonilisel kombel on juttude kuulamisel palju sarnast armumisega. Kui me armume, käivituvad meis tugevad hormoonid, mis lükkavad korraks meie kriitilise mõtlemise oskuse kõrvale ja tekitavad meile nn "roosade prillide" efekti. Selliste hormoonide segu, nagu serotoniin, oksütotsiin, dopamiin, endorfiin, ei ole mitte ainult armunute kokteili koostisained, vaid need vallanduvad meie ajudes ka siis, kui me kuulame hästi räägitud lugusid.

Näiteks, kui jutuvestja räägib ühe loo, millel on põnev narratiiv, mille lõppu on kuulajatel raske ennustada ning mis tekitab kuulajates tunde, et nad tahavad kindlasti teada saada, millega see lugu lõpeb, siis vallandub neis hormoon nimega dopamiin.

See aitab keskenduda, suurendab motivatsiooni ja aitab jätta asju paremini meelde. Tänu sellele hakkavad kuulajad ennast paremini tundma, nad on motiveeritud, nad kujutavad ette selle loo detaile ja neis tekib ootus teada saada, mis edasi juhtus. Seega võib öelda, et kogu jutuvestmine ja lugude kuulamine põhineb dopamiini tekitamisel.

Teine heaolu hormoon, mida käivitab hea ja osav lugude vestmine, on oksütotsiin. Selle hormooni mõju all muutub inimene heasüdamlikumaks, hakkab rohkem usaldama ning kiindub. Ei pea rääkima, kui hästi oskab professionaalne jutuvestja rääkida liigutavaid lugusid, mis panevad nutma nii naised kui ka mehed. Need südamlikud lood opereerivad inimeste kaastundega, mis ongi otsene oksütotsiini hormooni üks mõjudest.

Võib öelda, et tänu oksütotsiinile tunneme me ennast inimlikena, me armastame, tunneme kaasa ja lõdvestume. Selleks, et käivitada seda hormooni oma kuulajates, loob jutuvestja neis empaatiat tema lugude tegelaste vastu.

Kolmas hormoon jutuvestmise kokteilis, mida üks õige ja hea jutuvestja oma kuulajatele pakub, on endorfiin. Kõige lihtsam on endorfiini tekitada, kui jutuvestja paneb kuulajaid oma lugudega naerma. Tänu selle hormooni vallandumisele muutuvad inimesed loovamateks, lõdvestunumateks ja keskendunuks. Ja see on täpselt see, mida iga jutuvestja soovib oma lugudega luua. See on ka see põhjus, miks inimestele on läbi aegade meeldinud lugusid kuulata.

Nii olid esimesed jutuvestjad armastatud ja väärtustatud ühiskonnategelased, kes mõjutasid nii sotsiaalset elu ja poliitikat, kui ka inimeste südameid ja vaimu. Nad asutasid kogukondi ja panid aluse uutele filosoofia koolkondadele. Jutuvestmine on ka kirjanduse kõige vanem žanr.

Tänapäeva jutuvestjad

Tänapäeval ei ole palju muutunud. Jutuvestmist soovivad õppida paljud inimesed, eriti just ühiskonnategelased, sest infomüra ja polüfoonia maailmas kostuvad välja ainult väga hästi räägitud lood. Mõned arvavad, et muinasjutud on laste asi, aga tegelikult on muinasjutud ja jutuvestmine mõeldud ka täiskasvanutele.

Kui lähete tänapäeval elukutselist jutuvestjat kuulama, istub väga tihti tema kõrval ka muusik, kes esitab vahepalasid. See on pigem 1970. aastatest tulnud tava, kui pärast pikka pausi ja allasurumist jõudis jutuvestmine kui žanr lõpuks köökidest, pubidest ja elutubadest suurematele lavadele. Sel ajal ei osanud paljud jutuvestjad pilli mängida, kuna nad olid enamasti kas teatri, kultuuri või keeleteadlase taustaga.

Olen uurinud jutuvestmist erinevates kultuurides, ka minevikus, ja saan kinnitada, et jutuvestmine ja muusika mängimine käisid käsikäes. Näiteks mängisid iiri bardid harfi, laulsid ja rääkisid oma lugusid, kirgiisi akõnnid mängivad kahekeelset dombrat ja kannavad oma eepost kõrilauluga ette, ja nii ikka mitu tundi järjest. Aafrika jutuvestjad griotid mängivad suurest kuivatatud kõrvitsast tehtud harfilaadset keelpilli korat, räägivad oma elavaid lugusid ja kannavad kogu ajalugu endaga kaasas. Ka meie laulikud mängisid kannelt ja pajatasid lugusid.

Peamise teema juurde tagasi tulles tekib küsimus, kes on tänapäeva kõige kuulsamad jutuvestjad? Ikka poliitikud, turundusinimesed, sotsiaalmeedia tähed ja kuvandi loojad. Nemad kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks ja mõju avaldamiseks kõiki traditsiooniliste ja elukutseliste jutuvestjate tööriistu ja tehnikaid.

Siin on üks suur erinevus – neil puudub tihti see vastutus, mis elukutselistel ja traditsioonilistel jutuvestjatel oli – hoolitseda oma kuulaja vaimsest seisundist, tervendada teda, tema ümbruskonda ja ühiskonda, julgustada ja aidata tal häälestada sisemist kompassi, et selles keerulises ja tormilises elumeres jõuda ikka harmoonilisemate elu, suhete ja unistuste poole.

Seega olid jutuvestjad need, kes kandsid hoolt oma rahva või kogukonna tervikliku ja terve elu eest. Lisaks sõnaosavusele, helisevale mõjuvale häälele, heale mälule, improviseerimisoskusele ja pillimängule, pidi ja ka peab elukutselistel jutuvestjatel olema veel üks tähtis oskus – kuulata suure hoole ja austamisega inimeste südameid ning tervendada neid oma lugudega, suunata ilma õpetamata.

Elame lugude maailmas, ja me kõik, kas teadlikult või mitte teadlikult, räägime lugusid, kõik oleme jutuvestjad ning ainult meist sõltub see, milliseks see meie räägitud lugu saab.