Ratsionaalse valiku ja mänguteooria seletavad meile, miks see nii on ja pakuvad välja lahendusi, mille tulemusel ressursid ei häviks. Võti on siinkohal madalad tehingukulud ja koostöö. Probleem on selles, et isegi kui need on lahendusena kõigi pikaajalistes huvides, ei saa neid luua ükski inimene iseseisvalt. Nende loomiseks on vaja teatud vahendeid.

Õigusökonoomika näitab meile, kuidas sellisteks vahenditeks on täpsed õigusnormid, millega mõnevõrra piiratakse vabadusi ja muudetakse koostöö kohustuslikuks.

Kliimamuutustega toimetulek hakkab tingima suuremaid vabaduste piiranguid. Näeme seda teiste riikide õiguses ja see ootab ka meid, kuid nagu näitab teadus, siis nende piirangute olemasolu ei ole tingimata halb. See võib olla killuke koostööst, mida saame me teha iseenda huvides. Õigus on koostöö loomise vahend ja just sellisena on see ka meie jaoks õigustatud.

Kas me oskame õiguse kujundamisel seda teadmist kasutada? Kuidas kliimamuutuste tuules kujundada norme nii, et tulemuseks oleks parem koostöö ja igaühe huvides olev kliimakaitse?