Rannaliivade tekkeks on oluline rannikuvööndis esinevate setete kulumine ja nende mööda merepõhja rändamine. Selle käigus sorteerivad settematerjali lainetus ja merehoovused.

Liivaosakesed liiguvad lainetuse mõjuvööndis mööda madalat merepõhja ja piki rannajoont järjest edasi, samas kui liivast peenemad setteosad settivad välja mere sügavamas osas. Niimoodi piki rannajoont liikudes toimub liivade puhastumine ja soodsates tingimustes rannaliivade kuhjumine.

Merelahtede puhul toimub setete kulumine tihti lahte piiravate neemikute otstest, kus lainetuse kulutav mõju on suurem. Sealt kannavad lained murrutatud liiva lahtede päradesse, kus madalas vees laine energia raugeb. Liivad kuhjuvad ning võivad kujuneda kenad supelrannad.

Neemikute piirkonda võivad kujuneda aga kulutusastangud või jääda maha suuremad rahnud, mida lainetus liigutada ei suuda ja kus ujumaminek ei ole eriti mugav. Lisaks neemikute kulutamisele panustavad rannaliivade tekkesse ka merelahtedesse suubuvad jõed ja nendega kantud settematerjal, mis samuti merelainetuse poolt sorteeritakse ja mille liiv lahepärades settib.

Setete kulutuse, kuhje ja jõgedest lisanduva settematerjali baasil on kujunenud meie populaarsed liivarannad näiteks Pärnus ja Narva-Jõesuus. Päris mitmed Põhja-Eesti tuntud liivarannad, nagu näiteks Pirita ja Kakumäe, on aga kujunenud liiva-kruusasetetega täitunud vanade orgude kohale, mille setteid on merelainetus hiljem täiendavalt sorteerinud.