Mõned aastakümned tagasi peeti antibiootikume imerohtudeks, millega saab ravida kõikvõimalikke bakterite põhjustatud haiguseid. Tänu antibiootikumidele sai võimalikuks tuberkuloosi, meningiidi ja paljude teiste ohtlike diagnoosidega patsientide päästmine, kellel muidu oleks olnud ellujäämiseks vähe lootust.

1980. aastail hakati üle maailma leidma "superbaktereid", mis olid muutunud mitme antibiootikumi suhtes resistentseks. Tänapäeval puutuvad isegi parimad haiglad kokku resistentsete mikroobidega, mille põhjustatud haigusi ei suudeta ravida.

Antimikroobne resistentsus (AMR) on ülemaailmne kriis, mis nõuab tähelepanu ja kiiret tegutsemist. Praeguseks on resistentsust täheldatud näiteks urotrakti infektsioone, tuberkuloosi, seksuaalsel teel edasikanduvaid haiguseid ja bakteriaalset kopsupõletikku põhjustavate mikroobide puhul.

Antibiootikumidele resistentsed nakkused nõuavad aastas üle 700 000 inimelu. Kui tänased trendid jätkuvad, võib 2050. aastal resistentsete mikroobide tõttu hukkuvate inimeste arv küündida 10 miljonini. Lisaks tervishoiule mõjutab AMR ka maailma majandust.

Miks on viimastel aastakümnetel toimunud plahvatuslik ravimiresistentsete mikroobide levik? Sellise olukorra on põhjustanud antibiootikumide liigne ja ebaõige kasutamine. Pahatihti määratakse patsientidele antibiootikumikuur eksliku diagnoosi alusel või kirjutatakse välja vale annus. Kuna antibiootikumid suurendavad kodulindude ja -loomade kasvukiirust, kasutatakse mõnedes riikides neid kasvustimulaatoritena. Samuti pritsitakse antibiootikume viljapuudele ja lisatakse akvakultuuridele.

COVID-19 mõjutab antibiootikumide tarbimist

Tänase seisuga on selge, et COVID-19 pandeemia on suurendanud antibiootikumide hoolimatut kasutamist. Paljudes arengumaades müüakse antibiootikume ilma retseptita. Seetõttu on tõenäoline, et suur hulk inimesi tarbib neid omal algatusel, lootes end viiruse eest kaitsta.

Kahjuks on selgunud, et antibiootikumikuur määratakse kergekäeliselt ka paljudele haiglaravile saabunud COVID-19 patsientidele. Sellekohaseid teateid koguneb kõigist maailma piirkondadest. Näiteks on teada, et Hiina Wuhani ja Jiangsu provintside haiglates manustati antibiootikume peaaegu kõigile COVID-19 patsientidele. USA-s läbi viidud uuring näitas, et sealsetes haiglates sai antibiootikume 72 protsenti patsientidest. Paraku kirjutati antibiootikumid välja kiirustades ja veendumata, kas selleks üldse on vajadust.

COVID-19 on viirushaigus ja seda pole võimalik antibiootikumidega ravida. Miks neid siis paljudes haiglates patsientidele nii sageli määratakse? Üheks põhjuseks on asjaolu, et haiglasse saabunud COVID-19 patsientide sümptomid – köha ja palavik – meenutavad bakteriaalse kopsupõletiku sümptomeid. Kui testitulemuste laekumine viibib, jääb arstidel ravi üle otsustamiseks vähe aega. See suurendab tõenäosust, et ravi alustatakse antibiootikumidega. Testitulemuste kiire teadasaamine aitab vähendada antibiootikumide ennatlikku väljakirjutamist.

Teiseks eeldavad meedikud, et lisaks viirusnakkusele kannatavad patsiendid ka bakteriaalsete nakkuste all. Gripi puhul ongi selline olukord kaunis tavaline. Gripiviirus võib inimese immuunsüsteemi nii-öelda kaaperdada ja selle tulemusel muutuvad gripihaiged bakteritele vastuvõtlikumaks. 2009. aasta gripipandeemia ajal kaasnes bakteriaalne infektsioon iga neljanda raske või surmaga lõppenud haigusjuhtumiga. Kuid COVID-19 ja gripp on erinevad haigused ja suur hulk uuringuid kinnitavad, et COVID-19 patsientidel esineb samaaegseid bakteriaalseid nakkuseid harva.

Üks mahukas uuring leidis, et bakteriaalne infektsioon esines vaid seitsmel protsendil patsientidest. See tähendab, et paljud COVID-19 patsiendid peavad läbima antibiootikumikuuri ilma põhjuseta. Pole märgatud, et see aitaks patsientide suremust vähendada.

Tegelik antibiootikumide kasutamine võib haiglates olla veelgi suurem, kuna sageli pole uuringutes arvesse võetud asitromütsiini kasutamist. See on makroliidide rühma kuuluv antibiootikum, mida on peetud võimalikuks COVID-19 ravimikandidaadiks. 30 riigis läbi viidud küsitlus näitas, et koguni 41 protsenti arstidest on määranud COVID-19 patsientidele asitromütsiini või on näinud teisi seda määramas. Ometigi pole hetke seisuga mingit teaduslikku alust, mis lubaks seda antibiootikumi COVID-19 ravil kasutada.

Mis saab tarbitud antibiootikumidest?

Kuna antibiootikume määratakse COVID-19 ravil sageli ja ilma tegeliku vajaduseta, on paljud teadlased väljendanud muret, et pandeemia võimendab AMR-i levikut. COVID-19 patsientidele määratud tarbetu antibiootikumiravi võib stimuleerida AMR-i levikut haiglates, aga ka väljaspool haiglaid. Nimelt eritub 75–90 protsenti inimeste tarbitud antibiootikumidest uriini ja väljaheidetega keskkonda, sest organism kasutab ravimitest vaid väikese osa.

Suur osa tarbitud antibiootikumidest satub lagunemata kujul kanalisatsiooni. Ühtlasi satuvad koos väljaheidetega keskkonda ka soolestikus resistentseks muutunud mikroobid. Reoveepuhastuse tehnoloogia ei võimalda praegu veel ravimijääkide täielikku kõrvaldamist, mistõttu jõuavad antibiootikumid pinna- ja põhjavette. Keskkonda jõudes soodustavad väikesed antibiootikumide kogused edasist resistentsuse teket. Pealegi puutub reovees suur hulk baktereid omavahel kokku ning see loob võimaluse resistentsuselementide levikuks.

Kui Jaapani teadlased 1959. aastal avastasid, et resistentsusgeenid võivad ühelt bakteriliigilt teisele üle kanduda, kohtasid nad esialgu nii skeptilist vastuvõttu, et nende artikleid keelduti avaldamast. Kuid peagi saadi kinnitust, et bakterid on võimelised geene vahetama nii sama liigi piires kui ka väga erinevate liikide vahel. Niisugust geenide vahetust nimetatakse horisontaalseks geeniülekandeks. Lõviosa resistentsuse levikust leiabki aset horisontaalse geeniülekande kaudu.

Pandeemia tegelik mõju antimikroobsele resistentsusele selgub aastate pärast

COVID-19 pandeemia avaldab AMR-i levikule pikaajalist mõju, mille tegelikku ulatust on keeruline ennustada. Ühest küljest võib pandeemia anda hoogu AMR-i levikule haiglates. Katkestused plaanilises ravis ja vaktsineerimises võivad samuti põhjustada antimikroobsete ainete ülemäärast kasutamist. Samas pole välistatud, et mõnedes riikides hakkab resistentsuse määr reisipiirangute tõttu hoopis vähenema.

Koroonapandeemia on kogu maailmas hüppeliselt suurenenud desinfitseerimisvahendite kasutamist. Ka see võib võimendada AMR-i levikut. Nimelt on selgunud, et näiteks kloorheksidiini ja triklosaani sisaldavad desinfitseerimisvahendid võivad aidata kaasa resistentsete mikroobide tekkele. Seetõttu tuleks desinfitseerimisel eelistada etanoolil baseeruvaid vahendeid, kuna nendel puudub resistentsust suurendav mõju.

Tulevik on meie kätes

Õnneks teadvustab inimkond üha rohkem antibiootikumide ülemäärase kasutamisega kaasnevaid riske. Juba on erinevates maailma osades käivitunud rida programme, mille eesmärk on tagada antibiootikumide mõistlik kasutamine.

Tänaseks on Euroopa Liidus, USA-s ja veel mitmetes riikides keelatud antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatoritena. India ravimitehased on hakanud piirama keskkonda paiskuvate antibiootikumi jääkide hulka. Norra lõhekasvatustes on antibiootikumide kasutamist olulisel määral vähendatud ja Tšiili kalakasvatused püüavad järgida norrakate eeskuju.

AMR-i leviku piiramiseks tuleb praeguse pandeemia ajal pöörata tähelepanu antibiootikumide jätkusuutlikule ja vastutustundlikule kasutamisele. Seetõttu on meditsiiniasutustele esitatud rida soovitusi, et ohjata antibiootikumide ebavajaliku kasutamist COVID-19 patsientide ravil. Muuhulgas soovitatakse vältida antibiootikumide rutiinset kasutamist COVID-19 patsientide ravimisel. Antibiootikume tuleks kasutada üksnes bakteriaalse nakkuse tunnuste ja sümptomite olemasolul.

Antibiootikumid on nüüdisaegse meditsiini alustugi ja hetkel pole maailm kindlasti valmis ilma nendeta toime tulema. Kui AMR-i probleemiga ei tegelda, võib ühiskond leida end taas antibiootikumide-eelsest ajastust, mil võimalused bakteriaalsete haiguste raviks olid väga piiratud.