Maakera ümber tiirleb umbes 5000 erinevas suuruses satelliiti. Suuremad neist, näiteks satelliidid, mis pakuvad telepilti, kaaluvad mitu tonni ning on meetreid pikad ja laiad. Samas eksisteerib tänapäeval juba ka pisikesi, ülikoolide toodetud nanosatelliite, mis on tavalise piimapaki suurused. Gordon rääkis satelliidist, mis on vaid mõne tolli suurune ja kannab nime Pocket Qube.

SpaceX, mis on seni suurim firma, kes on saanud loa 12 000 nanosatelliidi orbiidile viimiseks ning taotleb võimalust veelgi enamaks, soovib seadmete abil pakkuda kiiret internetiühendust pea igas maakera paigas. Ja ehkki maakera ümber hakkab selle tagajärjel tiirlema pea 50 000 eri suuruses satelliiti, kukub osa üles saadetud tehiskaaslastest ka alla.

Gordon tõi näiteks telekommunikatsioonisatelliidid, mis asuvad maakerast kaugel. "Kui nad nii kaugele Maast viia, see on umbes 36 000 kilomeetrit, siis seal on selline geostatsionaarne orbiit. Ja need, mis on nii kaugel, need jäävadki tuhandeteks aastateks sinna tiirlema," selgitas Gordon.

Madalamal orbiidil, 400-500 kilomeetri kõrgusel asuvad satelliidid puutuvad aga rohkem kokku atmosfääriga, mis nende liikumist pidurdab, tuues mõne aasta jooksul kaasa nende allakukkumise. Nii ongi juhtunud, et orbiidil tiirlevast umbes 5000 satelliidist on praegu reaalselt funktsioneerivaid vaid umbes 3000.

SpaceX-i plaanitavad 42 000 nanosatelliiti loovad Gordoni sõnul Maa lähikosmoses ka uusi riske tekitades võimalusi, et kaks objekti omavahel põrkuvad. Purunenud satelliiditükke tuleks hakata veel eraldi jälgima, et teised satelliidid ohtliku kosmoseprügi eest kõrvale suudaks liikuda. Samas ei saa praegu veel öelda, et kosmos prügi täis oleks.

"Kui olla näiteks seal, kus inimesed praegu on, kosmosejaamas ISS-is, siis seal, kui nad vaatavad aknast välja, nad ei näe, et seal lendab objekte või mingit prügi. Need vahemaad ja distantsid on nii kohutavalt suured. Ja teine asi on see, et need kiirused on väga suured. Pigem seal olles kasvab see risk, et varem või hiljem tuleb mingi satelliit või mõni tükk, mis on varem purunenud satelliidi tükk ja sellega võid pihta saada," selgitas Gordon.

Praegu on lendava tükiga pihta saamine üsnagi väike, aga siiski mitte välistatud risk. Tõenäoliselt juhtus säärane õnnetus eelmise aasta suvel orbiidile saadetud Venemaa uue ilmasatelliidiga, mis pärast paari kuud töötamist järsku pöörlema hakkas ning töö lõpetas. Samuti ähvardas sügisel üks SpaceX-i satelliit põrkuda Euroopa Kosmoseagentuuri ESA satelliidiga. SpaceX polnud avaldanud oma satelliitide asukohaandmeid ning pahandas ohtliku olukorra tekitamisega Euroopa Kosmoseagentuuri.

Nüüd SpaceX-i poolt kosmosesse lähetatud paarsada nanosatelliiti on pahandanud ka astronoome.

"Läheme pimedal augustiõhtul välja, vaatame taevasse ja hakkame nägema, kuidas seal igasuguseid täppe liigub. Mõni võib-olla on lennuk, aga paljud neist on satelliidid. Sellises olukorras on nad maa pealt hästi nähtavad, kui meil on siin pime, päike on loojunud, aga neile paistab päike veel peale. Kui oleme täiesti Maa varjus, suvisel keskööl, siis neid helendavaid täppe väga palju näha ei tohiks olla," kirjeldas Gordon.

Satelliidirohkusesse panustab ka Eesti. Just Tallinna Tehnikaülikool saatis eelmise aasta juulis kosmosesse oma nanosatelliidi Koit, millega kahjuks tänaseni ühendust pole saadud. "Ta ei ole meile vastanud. Me teame, kus ta on, me teame, et ta on üks üheksast satelliidist, mis ei tööta," rääkis Gordon. Samas ei ole meeskond veel lootust kaotanud, saates Koidule Maalt signaale, lootuses, et võimalik tarkvaraline viga õnnestub kaugelt ära parandada. Samuti on plaanis ka teise satelliidi, Hämariku start, mis peaks aset leidma 20. märtsil Prantsuse Guajaanast.