Miks te selle raamatu kirjutasite?

Kaks põhjust on. Ma arvan, et õpilasi koolis tuleks teisiti õpetada. Mitte nagu selliseid tarbijaid, kes teavad, mis äpp on milles parem, vaid, kes teavad ka arvutite kohta ka seda, kuidas arvuti töötab. Ma arvan seniajani vist õpetatakse koolis aurumasinaid. Mina õpetaksin koolis aurumasinate asemel arvuteid. See tähendab arvuteid selles mõttes, et kuidas esimesed arvutid töötasid, sest nad töötasid täpselt sama moodi nagu tänapäeva omad. Lihtsalt tänapäeva arvutid on suuremad ja kiiremad.

Kui palju peaks üks tavainimene üldse teadma mõisteid nagu programm, protsessor, algoritm ja mõistma, kuidas need nullid ja ühed seal arvuti sees informatsiooniks saavad?

Ma ütleksin jälle sama moodi: umbes sama palju kui inimene peab teadma, kuidas aurumasin töötab. Kui huvi ei ole, ega ta ei peagi teadma, midagi ei juhtu kui ta ei tea. Aga kui ta tahab mõelda selle üle kui targaks arvutid võivad saada ja kui ta võtab sõna sel teemal juba, siis ta peaks teadma küll, kuidas arvuti töötab.

Tulles selle juurde, kui targaks võivad arvutid saada, siis mulle jäi pisut selgusetuks teie seisukoht tehnoloogilise singulaarsuse osas või selle osas, kas arvutid võtavad ühel hetkel üle ja on targemad kui inimesed. Kuidas siis on – kas arvutid saavad inimestest targemaks?

Minu seisukoht on lihtne: ma ei tea. Ma võin öelda seda, et juba siis kui arvutid tekkisid – need esimesed, viletsad, aeglased – matemaatikud said aru, et piire sellele, kui targaks arvutid võivad saada, ei ole. Just matemaatikud olid need, kes ütlesid, et arvutitesse tekib tehisintellekt. See oli möödunud sajandi '50ndatel aastatel.

Põhimõtteliselt ei ole piiri. See on umbes sama moodi et põhimõtteliselt me võime lennata kuhugi sinna tähe peale Andromeeda udukogusse, aga ma ei arva, et keegi seda plaani võtab endale. Lihtsalt see ei ole teostatav reaalsuses.

Kas nüüd eriti ägeda tehisintellekti tegemine reaalsuses on teostatav – selle kohta on raske öelda.

Te ütlesite singulaarsus. Tegelikult ma ei usu sellesse, et tehnoloogiline singulaarsus tuleb, mida mõned kardavad arvutite juures. Põhjus on lihtsalt kogemus. Seni ainus koht, kus me arvame, et oli singulaarsusega tegu reaalses maailmas oli omal ajal Suur Pauk, mida me ka ju pole näinud, me lihtsalt oletame, et see nii käis.

Igal teisel juhul kui on olnud eksponentsiaalselt kiire arenguga, on ikkagi hakanud mingid ressursid piirama.

Võtame kasvõi võimsuse. Peaaju, mis töötab suurel võimsusel, on ressursside mõttes ikkagi väga ökonoomne. Arvutid ei ole seal lähedalegi veel. Miski hakkab piirama ja seepärast ma väga ei karda seda singulaarsust.

Kuhu arvutid võivad areneda, kuhu arvutite 4. või 5. põlvkond võiks jõuda? Mida me veel suudame saavutada?

Selle üle võib fantaseerida palju. Kui nüüd need põlvkonnad võtta, siis 5. põlvkonda tegid juba jaapanlased möödunud sajandi 1980ndatel. Aga nad täielikult ebaõnnestusid.

Kusjuures nende plaanides ei olnud midagi võimatut. Lihtsalt arvutid arenesid niisama, neid arendasid suured firmad arvestades kõiki  majandusseadusi. Ja see areng läks nii kiiresti edasi, et jaapanlaste nn 5. põlvkonna arvuti jäi sellest lihtsalt maha.

Seega kuskil on ikkagi piirid olemas.

Kõik oleneb sellest, kas vaatame lähedale või kaugele. Kui vaatame ainult lähedast ümbrust, võime ilusti leppida hüpoteesiga, et maa on lame. Isegi kui lendame Helsingisse ja Stockholmi, vaatame lennukist – ikka lame.

Aga see ikkagi õige pole. Sama on kõikide arvutite kohta käivate hüpoteesidega. Oleneb, kui kaugele ette me tahame vaadata, aga kaugele me ei näe.

Puudutate raamatus ka küberruumi teemat. Küberruum on natuke nagu liiklus, mille toimimiseks on oma seadustik, kuid kas küberruumi jaoks on tarvis oma "liiklusseadustikku" ja kas seda on üldse võimalik luua?

Vaja oleks väga. Praegu on seadusi vähe ja erinevates riikides on erinevad. Nad ei ole omavahel kooskõlas ja ma arvan, et praegu on küberruumis seadusetus. Mina isiklikult ei usu, et küberruumis peaks tegutsema anonüümselt.

Kui me autod juba võtsime siin analoogiks, siis kujutame ette, et kaotatakse ära registreerimisnumbrid, kuna see on inimese õiguste ahistamine. Mis te arvate, et liiklus jääb sama moodi käima? Ei jää! Tekib igavene jama.

Selline jama on praegu küberruumis, sest meil ei ole midagi analoogset küberruumis tegutsejatele  nagu on registreerimismärgid autodele.

Küberruum on riikide ülene erinevalt autoteedest, kus riigipiiriga üks seadusandlus lõppeb ja teine algab. Kas küberruumi on üldse võimalik niimoodi seadusandlusega reguleerida?

Küllap on. Meil on ikkagi riikidevahelisi seadusi ka. Võtame kasvõi laevanduse - laevanduse seadusi pole väga palju, aga nad on küllalt täpsed ja nad on riikide vahelised.

Tuleme tagasi teie raamatu ja eesti teaduskeele juurde. Milliseid soovitusi te annaksite IT-alase keele arendamisel? Kes seda üldse peaks tegema?

Ma ei ole mingi keelemees, aga on kaks asja. Üks asi on lihtsalt keele pool – kui palju me tõlgime ja kui palju võtame lihtsalt üle. Kompuuter käib meil eesti keeles ka ja ei ole väga viga kui öeldakse kompuuter arvuti asemel.

Teine asi on see, et meil ei ole isegi oluliste sõnade tähendusi. Kui me hakkame vaatama, mis on teadmised, mis on info, andmed, siis need sõnad on keeles olemas, igatpidi korralikud. Aga nende tähendustega on igavene jama. Peaks nagu rohkem mõtlema, mida sellised mõisted tähendavad.

Füüsikutel on energia, mida ei saa hästi defineerida, see on nii fundamentaalne. Meil on info, mida ei saa defineerida. Aga on mõisteid, mida peaks ikka saama defineerida ka, näiteks teadmised.

Kuidas me räägime näiteks tehismõistusest, kui me ei saa öelda, mis on mõistus.

Aga kes seda tegema peaks või võiks seda teha?

Eks kõik ühiselt. Kõigepealt sisu üle peavad rääkima ilmselt informaatikud, ma arvan võib-olla isegi matemaatikud. Kindlasti lingvistid ja filoloogid ja siis muidugi semiootikud. Nemad võib-olla kõigepealt.

Enn Tõugu "Arvutid, küberruum ja tehismõistus. Noppeid arvutite imepärasest eduloost", Tallinna Ülikooli Kirjastus

Raamat annab selges ja tavalugejale mõistetavas keeles ülevaate, kes on kes arvutite, interneti ja kübermaailma arengus ning asetab sinna ka Eesti. Raamat algab sõbraliku matemaatikaõpikuliku seletusega, kuidas ikkagi arvuti sees see maailma lahti võtmine ühtedeks ja nullideks ning nendest mõtestatud info kokku panemine käib. Tõugu raamat salvestab eesti keeles olulise lõigu arvutiteaduse erialasest aga ka kultuuriloolisest arengust.

Loo juures olevas videos on kasutatud kaadreid, mis filmitud Tallinnas asuvas Arvutimuuseumis.