"Töötasime meile teadaolevalt välja esimese materjali, millega ei saa tõrjuda vaid kõigile nähtavat merepinda katvat reostust, vaid koguda kokku ka merepinna all hõljuvad naftatilgakeste pilved," tutvustas ERR Novaatorile uut leiutist Argonne`i riikliku laboratooriumi materjaliteadlane Seth Darling. Sõltuvalt parasjagu kasutatava vahu poorsusest tõmbab materjal endasse selle massist 30 – 90 korda rohkem naftat või diislit.

Saavutus toetub Argonne`is seitsme aasta eest väljatöötatud astmelise infiltratsiooni sünteesina (SIS) tuntud meetodile. Lahendust kasutades saab katta poorse materjali sisepinna õhukese teisest materjalist koosneva kihiga. Pindadele anda seega täpselt sellised omadused nagu parasjagu vaja. Näiteks panna see enda külge tõmbama nafta, kuid mitte vee molekule. Antud juhul kasutati selleks ränist ja vesinikust koosnevat silaani.

Darling tõi välja, et pinnakeemia muutmisega on üritatud luua erinevaid naftakäsni varemgi. Seni kasutatud meetoditega on hakanud pinnakiht lagunema aga juba õige pea. "SIS-iga pole me veel piirini jõudnud. Käsn töötab sama hästi nii esimesel kui ka sajandal kasutuskorral. Me ei jõudnud seda lihtsalt käsitsi rohkem välja väänata," lisas materjaliteadlane.

Töörühma tehtud katsed näitasid lisaks, et selle imamisvõime ei vähene ka merevees ja arktilistes vetes. Praegu laialt kasutatavaid käsnu ja absorbente saab kasutada tavaliselt vaid korra.

Materjaliteadlane nentis, et üle aastate on tutvustatud mitmeid analoogseid sarnaselt fantastiliselt töötavaid lahendusi. Enamasti on jäänud need aga prototüübi tasemele. "Esitleme teadlastena tihti ideesid, mis on meie enda arvates väga kasulikud, kuid mitmetel praktilistel põhjustel ei leia need pärismaailmas kasutust. Ka ma ise olen olnud terve rea selliste autor," möönis Darling.

Antud juhul on töörühm pannud materjali juba proovile ka pärismaailmale sarnanevates tingimustes. Selle laialdasem kasutuselevõtt seisab pigem äripartnerite leidmise taga, kes oleksid valmis panustama ka materjali tööstuslikul skaalal tootmiseks protsessi lihvimisele. Samuti tuleb teha seda kulutõhusal viisil.

Kaugemas tulevikus võiks olla töörühma nägemuse kohaselt naftakäsnal põhinevad reostuse tõrjumise vahendid olemas igas suuremas sadamas.

Silaani asemel teistsuguste pinnakatete kasutamisega saaks sarnaseid materjale rakendada ka teiste veekogudesse sattunud reoainete kokku kogumiseks. "Saame praegust tehnikat veelgi lihvida, et pinnakate reageeriks molekulide veelgi selektiivsemalt. Kuid teisi pinnakatteid kasutades saame panna selle püüdma teisigi molekule," laiendas materjaliteadlane.

Darling rõhutas, et töö kasvas välja puhtast alusteadusest. "Me ei osanud seitsme aasta eest SIS-i väljatöötamisel mõelda, et seda saab kasutada millekski praktiliseks, saati siis naftareostuse tõrjumiseks. Nii on see hea näide sellest, milleni teadusliku uudishimu rahuldamine viia võib," mõtiskles ta.

Naftakäsna kirjeldati ajakirjas Journal of Materials Chemistry A.