Miks? Tavapäraselt on lapsed käinud kodulähedases koolis. Linnaruumi kasvav kihistumine on aga toonud kaasa olukorra, kus sama linna koolid võivad olla väga erineva tasemega. Nii tasemeerinevus kui ka perede kasvav soov ise oma lapsele kool valida, on löönud mõranema usu ühtluskooli.

Nii soovivad näiteks Tallinnas üle poole kooli minevatest lastest pääseda mujale kui elukohajärgsesse kooli. Soovitud kooli pääsemise nimel ollakse valmis läbima tasulisi eelkoole ja palkama eraõpetajaid. Kasvab nii eelkoolitööstus kui ka kooli pääsemise võistluslikkus. Nii ongi täna Tallinnas soovitud koolikoha saamise šansid kordi suuremad lastel, kelle vanemad on kõrgema haridusega ning majanduslikult edukad.

On tekkinud olukord, kus mõned koolid valivad lapsi või peresid, mitte vastupidi. Tulemuseks on võitja võtab kõik-tüüpi lahendus, kus võitjaks on käputäis koole, kus õpivad ette õpetatud ja motiveeritud lapsed ning õpetavad parimad õpetajad. Selline eelistuste kuhjumine tuleb nii ülejäänud koolide kui ka laste arvelt. Suurenev lõhe koolide vahel aga kogu riigi haridustulemuste arvelt.

Mida siis teha? Kuidas jagada koolikohti olukorras, kus elukohapõhisus ei rahulda, kuid valik toob kaasa ebavõrdsuse? Euroopa riikide võrdlev analüüs on näidanud, et perede võimalus kooli valida ei pruugi kaasa tuua ebavõrdsusprobleemide süvenemist. Seda juhul, kui koolivalikupoliitikaid käsitletakse konfiguratsiooniliselt. See tähendab, et peredele valiku andmine toimib vaid teatud mustrites. Nii on lisaks valikule olulisim element selles mustris koolide valikuõiguse piiramine läbi kesksete vastuvõtupõhimõtete. See hoiab silma peal hariduse sotsiaalsel tähendusel. Teine oluline element on eriilmeliste koolide soosimine, sest vaid nii saab olla valik sisukas.

Seega on võimalik koolikohtade jagamine korraldada selliselt, et peredele jääb alles võimalus koolide vahel valida ning samal ajal on valikuga kaasnev ebavõrdsusoht kontrolli all. Nagu nägime, ei ole küsimus siin mitte selles, kas koolivalikut soosida või mitte, vaid kuidas valikupoliitikat ellu viia ja valitseda.

Kui tahame, et kõikidel lastel, sõltumata kodusest taustast, oleks võrdne juurdepääs heale algharidusele, ei saa koolikohtade jagamisel toetuda mudelile, mis sõltub perede ambitsioonikusest ja edukusest. See karistab lapsi, kel sellist pere ei ole. Selliselt on pärsitud ka meie üldine haridussooritus.